Cairns meeldis mulle linnana väga- troopiline ja  mitmekülgne, lisaks odavad hostelid, tasuta õhtusöögid ja treeningud.. näiteks üks päev käisin pargis koos paljude teiste 5-75 aastaste laste, vanaisade, emade ja backpackeritega zumbatamas. Lootsin ka üks hommik rannajoogasse jõuda, aga paraku oli uni siiski magusam. Üritasin Cairnsis tegelikult ka tööd otsida, aga see oli üpris keeruline, kuna tipphooaeg pole alanud ning innukaid backpackereid on liiga palju. Siis tegingi ühel õhtul spontaanse plaani- sõidan 60 km kaugusele Port Douglasesse ja jätkan oma otsinguid sealt. 

Olengi nüüd neli päeva siin veetnud ja oma eluga ülirahul. Tegemist on imekauni troopilise kuukortlinnaga, mis on kusjuures Austraalia parimate külade edetabelis auväärsel 3ndal kohal (selline tabel tõepoolest eksisteerib). See on nagu paradiis- imekaunis rand, sadam, troopika ja kõik mida hing ihkab. Töö leidsin  juba esimesel päeval ja teenin oma elatist nii nagu enamik siinolijaid- olen housekeeper ehk koristan hotelli. Päris naljakas ikka- mu lähedased teavad, et ma ei ole kunagi näidanud eriti suurt vaimustust koristamise vastu ja nüüd just sellega ma siin tegelen. Aga ma olen hetkel rahul ja kogemus on kogemus. 

Hotell  ise on väike- ainult 18 tuba ja hetkel olen ma lisaks omanikele vist ainus töötaja. Minu ülemused on igavesti vinged - mees töötas varem kohtunikuna, naine juuksurina, neil oli farm ja nad elasid Taturas. TATUTAS! Teises Austraalia otsas ja täiesti juhuslikult samas külas kus ka mina umbes 3 kuud peatusin.. Kui väike saab see maailm ikka olla?! Igaljuhul, ühel hetkel otsustasid nad elus uue lehe pöörata ja kolisid siia. Neile on päris palju CV-sid toodud, aga mingil kummalisel põhjusel valisid nad just minu välja ja ma olen selle üle väga õnnelik. See on kummaline, sest kõik hostelikaaslased ütlesid mulle, et ma pean valetama oma töökogemuse kohta, kui midagi tahan saada..pean kirjutama, et olen varem housekeepinguga tegelenud, muidu ei võta keegi jutule. Siiski otsustasin esmalt ausana proovida ja näidata kõigile, et saan selle töö ka nii. Läkski õnneks.. 

Hetkel koristan tube koos Michelle´i ehk omanikuga. Kõik on äärmiselt normaalne- olen kuulnud, et teistes hotellides on hull tempo ja stress peal, aga minul on hetkel küll rahulik ja mingit sõjaväerežiimi pole. Ainuke probleem on see, et mul on vähe tunde- umbes 3-4 iga päev. Seetõttu üritan endale ka õhtuseks ajaks midagi juurde leida, et aega veidike produktiivsemalt kasutada ja suurem kopikas kõrvale panna. 

Muidu peaks siin suurem hooaeg pihta hakkama maist-juunist ning lõppema oktoobripaiku. Seetõttu pean siin süümepiinades kõigile tööandjatele lubama, et püsin hooaja lõpuni. Ma tunnen ise ennast selle pärast võrdlemisi kohutavalt, aga kui ma otsutaksin ka siin ausat rida ajada, peaksin paradiisist välja kolima ning banaanifarmi minema. Kõik teised ütlevad mulle muidugi, et ma ei põeks- absoluutselt kõik backpackerid valetavad, keegi ei taha ju kedagi kuuks-kaheks tööle võtta. Mulle tundub see kuidagi vale, aga mis teha.. ma tõesti tahan oma viimased kuud just siin veeta, sest mis saaks olla parem kui puhkus ja töö samaaegselt. 

Muide, esimene päev, kui siia tulin, kohtusin ka oma tomatisõbranna Annikaga, kes Taturas olles rääkis kogu aeg, et milline imeline koht see Port Douglas ikka on. Ta töötas siin nimelt enne ka ja kuna tal  olid jäänud niivõrd head mälestused, otsustas ta tagasi tulla. Uskumatu- elame nüüd jälle ühes hostelis, ainult teises Austraalia otsas. 

Uskumatu, aga olen omadega taaskord telki jõudnud. Tegelikult elasin alguses hostelitoas, aga otsustasin selle telgi vastu vahetada, sest seal on rohkem privaatsust Järgmisel päeval pakkisin oma asjad kokku ja kolisin odavamassse, kuid samas mugavasse telki. Muidu on meie hostel väga suur- koos telklainimestega pidi siin hetkel umbes 150 inimest olema, aga alates maist võib see arv 300ni tõusta..

Pole just parim pilt, aga nii meie telk välja näeb. Elan siin koos mustanahalise ja äärmiselt armsa Mamunaga, kes on pärit saksamaalt. Seda telki ei saa kuidagi võrrelda Tatura omaga.. nüüd on meil puitpõrand, voodid, puhurid ja isegi vool. 

10 minutiline jalutuskäik ja olengi imekaunis paradiisirannas

Olen unustanud teile rääkida, et novembrist- aprillini on Bundabergist Põhja- Queenslandini stingersite (millimallikate?) hooaeg. Sellel ajal merevees ilma spetsiaalse stingersikostüümita ujumas käia ei tohi, sest nähtamatud stingersid võivad lausa tappa. Selle jaoks on ehitatud spetsiaalsed piirkonnad, mis on kaitstud võrguga ja kus võib rahulikult merevett nautida. Tüütu küll, aga õnneks peaks see hooaeg paari nädalapärast läbi saama..

Vesi oli tõesti väga-väga soe. 

Iga pühapäev toimub Port Douglases suur turg, kus saab osta kõikvõimalikke suveniire, ehteid, puu- ja juurvilju, maiustusi ja muud. Minu lemmikuks sai aga kookostelk, kus väikese summa eest saab endale kookose: kõigepealt puuritakse auk, et saada kätte mahl, seejärel raiutakse kookos pooleks, purustatakse valge osa ja serveeritakse. Juba ootan järgmist pühapäeva, et saaksin uuesti kookosetelki külastada.

Esimese poole sõin mingite ubade, lehtsalati ja sojakastmega.

Teise poole banaani- ja meega. Minu elu esimene kookos oli imemaitsev!

Täna hosteliköögis süüa tehes, mainis üks hetk mu kõrval olev tüdruk täiesti juhuslikult, et õues on uss. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.. Lõpuks ometi!  Seejärel tormasin õue, minuga liitus veel päris palju inimesi ja nii me ümber selle mao seisime ja üksteisevõidu pildistasime. Uss oli kellegi toa ees, ühe jalgratta taga. Sinnajõudes oli tal just konnasöömine pooleli (vaadake mao kõhtu!). Hostelitöötaja ütles, et "ah..nüüd on tal kõht täis ja nii pea ta siit ei liigu". Mõni hetk hiljem üritas keegi uljaspea ratast eemale tõsta ja siis see uss sõna otseses mõttes hüppas kõigi nende inimeste ja rattapoisi poole. Mina seisin õnneks teisel pool ja  karjatasin nii kuis suutsin. Õnneks keegi viga ikka ei saanud ja uss roomas lihtsalt suurel kiirusel kuskile kaugele põõsavarju.

Kord kuus on meie hostelis mingit sorti kostüümipidu. Seekord oli tegemist zombiedega. Muide, mu kõrval on Merja ( kes otsustas jääda oma igapäevase väljanägemise juurde), kellega olime koos Cairnsis. Tegelikult pole tal Austraalias enam kuigi palju aega, aga enne kui ta siit kandist ära liigub, otsutas ta ka nädalakese Port Douglases veeta. 

Teiste zombiedega tantsupõrandal. (Tegelikult oli neid loomulikult veel!)

Lisaks langevarjuhüppele olin mõlgutanud oma mõtteid ka näha ära suur vallrahu ehk Great Barrier Reef. Kolmapäeva hommikul astusimegi laeva peale ja võtsime osa oma esimesest sukeldumisreisist Austraalias. Kõik oli ideaalne- ilm oli ilus (mitte nagu Whitsunday saartel, kus vihma tõttu tundus kogu merevesi hallikas-roheline), paat oli mõnus, söök imeline ja korallriff kaunis. 

Peatusime kahes kohas, kus mõlemas läksin lisaks veepeal snorgeldamisele ka põhja. Esimene sukeldumine oli niiöelda introdive ehk sissejuhatus ja teine oli juba pikem ja mõnusam. Olen küll mõned aastad tagasi ka Egiptuses sukeldunud, aga siiski oli alguses taaskord väike pabin sees- mis ikka juhtub, kui prillid ja toru eest tulevad või eluohtlik ja tige veemadu vastu ujub ning mind hammustada tahab?! Õnneks midagi siiski ei juhtunud..kahjuks ei näinud ka haisid ega suuri kilpkonni, küll aga vana tuttavat Nemot ja teisi armsaid värvilisi kalakesi. 

Sama laeva peal oli juhuslikult ka meie sõber ja toakaaslane James, kes tegi sama firmaga sukeldumislubasid. Tänu temale sattusime üks õhtu ka sukeldujate peole, kus kohtusime kahe prantsuse tüdrukuga, kes otsustasid järgmine päev vihmametsa ja kaunisse külla, Cape Tribulationisse minna ning otsisid reisikaaslasi. Kuna sinnaminek oli juba pikemalt peas tiksunud, otsustasimegi Merjaga nendega liituda.

Juliet ja Alice olid rentinud auto ja meie üpris spontaanne reis oli täis imekauneid kohti ja nauditavaid hetki. Peatusime mitmetel troopilistel ja inimtühjadel randadel, käisime  jäätisetehases ning jalutasime maailma vanimas Daindree vihmametsas. 

Olin seda õiget vihmametsas ringi vaatamist juba kaua oodanud, aga paraku osutus sealne retk täielikuks õuduseks. Kuna olime absoluutselt igasuguse putukatõrje ostmata unustanud, ründasid mind metsa sisenedes umbes 500 kiiret ja vihast sääske ning lõpuks tahtis sellest piinast lausa pisar silma tulla. Tuli meelde vana lapsepõlvetrauma, kus ma igal aastal Segasummasuvila lastelaagrist koju saabudes ei omanud oma kehal mitte ühtegi sentimeetrit, mis sääskede poolt puremata oleksid jäänud. 

Asja tegi hullemaks ka see, et juba eelmise päeva õhtul olin avastanud, et keegi on mind meeleheitlikult söönud. Esimene paanika oli kohe, et voodilutikad (mis on siin väga harilikud), aga hiljem mõistsin, et tegemist oli siiski sääskedega. Ma sügelesin juba niigi igaltpoolt ja pärast vihmametsatuuri oli kõik veelgi hullem. Kusjuures, ma olin ainuke meie seltskonnast, kes nii palju kannatada sai. Nojah, eks see kõik mõnevõrra segas, aga tegelikult oli tegemist siiski imelise päevaga..ja nii kaua kuni metsa imetleda suutsin, oli see väga vapustav..ja noh, vähemalt nägi taaskord palju koletislikke ämblikke. Järgmine kord olen lihtsalt mõnes asjas targem.. 

Kõige fotogeenilisem kala

Püüdsin teda taga ajada

Sellega siin sai lihtsalt veidike nalja. Nimelt tiirutas meie laeva ümber pidevalt ringi üks hiiglaslik kala (vähemalt 1.5 meetrit), keda mul kahjuks eelnevalt kuidagi pildistada ei õnnestunud, sest fotoaparaati välja võttes öeldi mulle, et on aeg sukeldumisvarustus selga panna ja veepõhja minna. Pärast sukeldumist läksin aga snorgeldama ja olles lõpuks viimane, kes meie laevast veel merre oli jäänud, märkasin, et suur kala on paadi juurde tagasi tulnud. Minu õnn oli kirjeldamatu ja tegin tast kohe rõõmsalt umbes kümme pilti. Hiljem taipasin, et see, mida seekord nägin, ei olnudki kala vaid hoopis laevaosa.

Millegipärast otsustasin igal pildil ikka käekeeles märku anda, et kõik on väga hästi..

Peale sukeldumist väike idüll

Palm Cove´i rand

Imekaunis autosõit Cairnsist Cape Tribulationisse

Ämblikupoiss

Kui ma Cairnsi saabusin, oli mul kohe mõttes paar asja, mida ma siin kindlasti teha tahaksin. Üks neist oli skydiving ehk langevarjuhüpe.  Olin mõttes plaaninud seda teha laupäeval, oma sünnipäeval, aga kuna ilmateade lubas paremat ilma pühapäevaks, registreerisin ennast viimasel hetkel just sinna gruppi.

Ega ma väga ei mõelnudki eelnevalt, et mida ma nüüd reaalselt tegema hakkan, kuni lõpuks 

langevarjukeskuses kohal olin. Kuna registreerusin viimasena, olin ka päeva viimases grupis ja pidin seetõttu enda korda väga pikalt ootama. Lõpuks aga saabus siiski see hetk, kus kuulsin kaugelt mikrofonist "Sanna Karina, Sanna Karina, please come here", ning seejärel teadsin, et on aeg ennast valmis panema hakata. 

Kuna tegemist oli tandemhüppega (üksi ei saagi seda teha), oli mul väga kihvt instruktor, kes viskas nalja ega lasknud pikalt muretseda. Olin eelnevalt tellinud ka foto-ja videopaketi, ehk siis kogu protseduur alates lennukisseminekust kuni maandumiseni on ilusti filmilindile salvestatud ja seda vaadates olid minu emotsioonid ikka päris ülevad.

Lennuk ise oli väga väike ja kokkupressitult mahutas umbes 6 hüppejat koos instruktoritega. Tõus tundus päris pikk, kuni lõpuks hakkas põlema punane tuli, mis näitas, et aega on jäänud 3 minutit. Tundus, et 10 sekundit hiljem vahetus see juba kollase vastu, mis andis mõista, et 1 minut. Järgmine hetk kõlkusingi jalgupidi lennukist väljas ja olin valmis meie lennuseltskonna avahüppeks. 

Esimesed sekundid on väga veidrad ja ma ei mäleta sellest ausalt öeldes midagi. Me kuidagi pöörlesime seal kuni üks hetk taipasin, et minut vabalaskumist ongi alanud ja ma kukun meeletu kiirusega alla. Ettepabistades tundus 60 sekundit muidugi väga pikk aeg, aga see läks väga kiiresti. Kuna 14000 jala (4200 m) kõrguselt alla laskudes ei ole enda liikumist millegagi võrrelda, ei tundu see sellel hetkel sugugi nii hirmus. 

Kaua ei olnud aega  veidra olukorra peale mõelda, kui käiski väike nõksatus ja vari avanes. Siis oli aega rahulikuks ringivaatamiseks. Vaade oli väga kena- meri, vihmametsad, mäed ja jõeke. Ilm oli peaaegu perfektne- taevas oli vaid üks väike pilveke, kust me kusjuures ka läbi liuglesime. See oli mu lemmikhetk, kuidagi väga ebamaine. 

Vabalangemist jätkus vist ligi 5-6 minutit kuni tervitasimegi jälle maapinda. Viimane väike intervjuu kaamerasse, arusaam, et kõik läks edukalt ja tajumine, et kõrvades on kohe ikka väga imelik tunne. Ma olin väga õnnelik- saingi oma kauaaegse unistuse ellu viia, tajuda seda adrenaliini ja teha midagi kirjeldamatut. 

Muide, armsad sõbrad ja tuttavad, ostsin endale ka lennupileti ära ja astun kodumaapinnale 6. august. Minu pilet on alguspunktiga Taist, ehk siis võimaluse korral olen eelnevalt ka 2 kuud Aasias. Selleks on aga natuke vaja raha koguda ja tüütu tööotsimisejant ongi taaskord jälle väikestviisi pihta hakanud. Mulle väga meeldib Cairns ja ma tahaksin siis püsida, aga paraku pole siin kuigi lihtne tööd leida. Soovijaid on palju, aga hooaeg on rahulik ja kellelgi  midagi pakkuda ei ole. Loodetavasti leian varsti kuskil siiski midagi head...pöidlad pihus. 

Lennuks valmis

Miniatuursesse lennukisse, kust väljapääsuks enam muud teed pole kui hüpe 14 000 jala kõrguselt

Aega jäänud 1 minut

Pingsalt püüdes naeratada

Pärast lennukist väljasaamist väike pöörlemine õhus

Vabalangemine

Ja vari avaneski

Lähme vaatame selle pilve ka läbi

Jalad üles-jalad üles!