Viimased päevad on minu elu ikka täielik seiklus olnud. Kuna läbitavad vahemaad on väga pikad, olen otsustanud kasutada ühistransporti nii vähe kui võimalik ning eelistada alternatiive. Ei ole just väga keeruline leida autoga inimesi, kes saavad mõned sajad kilomeetrid edasi visata ja iga vahemaa on rahaline võit ning põnev pealekauba.

Agnes Watersist startisin laupäeval. Kuni 250 kilomeetri kaugusele Rockhamptoni sain ühe iiri paariga, aga kohale jõudes olin aeg juba hiline ning seetõttu otsustasin öö just seal linnas  veeta. Rockhampton oli aga suur ja ega mul aimu polnud, kuhu minna, aga õnneks sattusin tänaval kokku ühe vana mehega, kes märkas, et ma olen segaduses ja rääkides oma murest, hõiskas ta rõõmsalt, et tema just ühes backpackerite hostelis elabki! See tundus mulle mõnevõrra kahtlane, aga kuna muid õlekõrsi ei olnud, läksin  temaga kaasa. Õnneks polnud ta siiski ei vägistaja ega sarimõrtsukas (hoopis väga tore oli)  ning see hostel, kus ma oma öö mööda saatsin, oli üldjoontes kena ja rahulik.. Kuigi absoluutselt kõik ülejäänud elanikud tundusid olevat mehed vanuses 40-70.. aga mind seal keegi ei seganud ja kõik oli normaalne.

Rockhamptonist lõppsihtpuntki Airlie Beachi oli aga sellegipoolest veel umbes 500 kilomeetrit. Suhteliselt viimasel hetkel panin internetti Gumtree.com-i, mis on austraalia lehekülg, kust võib absoluutselt kõike leida, kuulutuse, et kas keegi saab mind edasi sõidutada. See on suhteliselt populaarne alternatiiv transpordi osas. Järgmisel päeval võttiski üks noormees mind peale ja õhtuks jõudsime Johni kodukülasse nimega Sarina, kus pidi väga palju tööd leiduma ja noormees lubas mind selles osas mind selles osas aidata. Lisaks mainis, et kuna ta peaaegu kunagi kodus ei ole, saaksin elada tema majas ja hoida sellel silma peal. Kõlas väga hästi- ükskord pean ju hakkama raha teenimise peale mõtlema nagunii.  Ööbisin siis tema diivanil ja hommikul läksin oma CV patakaga küla peale. Paraku osutus Sarina täiesti lootusetult väljasurnud paigaks, mis ei olnud isegi mitte kena ega vajanud kohe kindlasti ühte eestlasest töötajat.

Otsustasin, et mis seal ikka.. pole minu jaoks see koht ja liigun parem edasi. Johni vanem ja veidi naljakas sõber viskas mind järgmisesse suuremasse linna Mackaysse, kust ma samal õhtul bussi võtsin ja viimase otsa stabiilse transpordiga Airlie Beachi sõitsin.

Rockhamptoni park

Rockhampton.. kuna ilm polnud kuigi päikseline, tundus ka linn  hall 

Rockhamptoni hostelis läks öösel suureks mölluks- kuna see asub täpselt baari peal, otsustas keegi purjus tegelane keset ööd välisukse sisse lüüa ja meie hostelisse tungida. Üks hetk, kui mina oma voodis pikutasin, kuulsin, et koridoris on hirmus lärm..otsustasin väga vaikselt oma toas olla ja hoidsin pöialt, et keegi järgmiseks minu toa uksest sisse ei marsi... läks õnneks, aga inimestel paar tuba edasi nii hästi ei läinud.. Hommikul oli kõik politsei kohal jne.. igav ikka ei hakka.

Sellised on mu käed pärast surfitunde Agnes Watersis.. 

Viimasel päeval Noosas olles pidin otsustama, mismoodi edasi reisida. Oleks võimalik osta bussipass, millega saab lõpuni Cairnsi välja ja mis on odavam kui üksikpiletid.. samas lootsin , et äkki saan vähemalt mõned otsad kellegi autoga, mis tuleks tunduvalt soodsam.. Sel hetkel tundus jube oluline otsus, aga samas ei tahtnud väga pead sellega vaevata ja mõtlesin, et küll kõik laheneb. Samal õhtul kohtusin rahvuspargis jalutades ühe šveitsi noormehe Rubeniga, kes tahtis väga tööd leida ning otsustas, et võib ju ka põhja liikuda- ehk on suurel farmi- ja rummilinnal Bundabergil midagi pakkuda..

Mulle sobis see väga hästi ja nii asusimegi järgmisel hommikul koos  autoga Bundabergi poole teele. Sinna linna saades olin võrldemisi lähemal oma uuele sihtkohale Agnes Water´ile ehk külale nimega 1770. Enne Bundabergi jõudes tegime kohvipeatuse armsas külas Childersis, kus kohalikega juttu puhudes juhatati meid sealsesse endisesse hostelisse, kus asub Backpackerite memorial.

Nimelt 2000. aastal  elasid seal tööhostelis 69 backpackerit ja üks 37-aastane mees. Paraku olid sellel mehel mentaalsed probleemid ja ühel ööl otsustas ta maja põlema panna. Enamik noori pääses, kuid 15 suri ning tundus, et kohalikel on seda siiani väga raske meenutada. Uskumatu - ikka igasuguseid hulle leidub.. kusjuures mõrtsukas ise on Sydneys vanglas, kust ta 7 aasta pärast välja pääseb.

Ruben oli meeletult tore, aga paraku läksime selle päeva õhtuks jälle mõlemad oma teed- astusin Bundabergis bussi peale ja sõitsin Agnes Wateri poole. See on üldiselt äärmiselt väike paik, aga kuulus selle poolest, et asub küla 1770 kõrval ja seal saab võtta 17 dollariseid surfitunde (muidu hind igalpool 50-90 dollarit). 1770 sai oma nime selle järgi, et just sellel aastal maandus kapten James Cook seal rannikul nii et ühtlasi on tegemist ka Queenslandi "sünnikohaga".

Surfamas käisin mõlemal päeval, aga kui Byron Bays esmakordselt lauapeal olles tundsin end üpris hästi, siis Agnese esimene tund oli tunduvalt keerulisem. Millegipärast anti meile kätte keskmisest väiksemad lauad ja just nendega me seal igaüks omaette ukerdasime. Byronis oli tunduvalt suurem surfilaud ja sealne treener rõhutas ka, et alustada tuleb alati nendega ja kui juba teatud tase käes, võib üle minna väiksemale. Esimesest tunnist hoolimata ei andnud ma alla ja läksin järgmine päev jälle kohale. Siis oli aga jama selles, et ühte tundi oli kohale ilmunud 40 inimest ja ka lained olid palju suuremad. Iga kord kui ma laua pealt püsti sain,  ilmus järsku kuskilt laine tagant mingisugune inimene välja ja et mitte talle otsa sõita, pidin jälle maha hüppama.. jube tüütu.  Olgugi, et treenerid üritasid kõiki aidata, oli see siiski paras hullumaja. Sain aru, et millegi õppimiseks vajan ikka rahulikumat keskkonda, mitte 15 enda ümber olevat last, kes kõik esimest korda elus surfata üritavad..

Tegelikult oli loomulikult ikka tore ka, aga teise tunni lõpetas minu jaoks see, et mu riidest kott sai veidike märjaks ja lisaks kõigele oli ka telefon seal sees. Paraku ei olnud minu HTC kuigisuur surfifänn ja otsustas oma elupäevad lõpetada. Tänaseks päevaks olen õnneks endale uue telefoni muretsenud, aga siiski oli see päris kurb kaotus..

Muide, mis piltidesse puutub, siis peaksid üsna pea mu meilile saabuma ka paar surfifotot.. ma ei tea, millal need tulevad, seega ei hakanud ära ootama..ehk näete neid järgmises postituses.

Kapten Cooki mälestusmärk

Käisime Viktoriaga Kanadast 1770-s päikeseloojangut vaatamas ja tutvustasin talle ka euroopa siidrit

Viimased päevad on möödunud väga meeleolukalt- võtsin lõpuks ette ekskursiooni ühte Austraalia ilusaimasse kohta- Fraseri saarele. Pakett, mille ma valisin, algas ja lõppes imearmsast Noosa kuurordist, nii et õnneks nägin ka selle kaua peas tiksunud koha ära. 

Fraser Island on maailma suurim liivasaar, mis kuulub UNESCO kultuuripärandisse ning mille pikkus on 123 km ja laius 25 km. Maastik on  väga mitmekesine- leidub künkaid ja orgusid, vihmametsu, läbipaistva veega järvi ning kaunist rannajoont. 

Meie grupis oli umbes 16 inimest ja saarel sõitsime ringi kahe suure maastikuautoga. Mina istusin autos, mille kõik juhid panid oma võimed liival esmakordselt proovile, nii et nalja sai päris palju. Ükskord suutsime täiesti kinni jääda, nii et eesolev auto pidi meid köiega välja tõmbama ning kuna maastik oli väga ebatasane ja mõneti etteaimamatu, tegi meie sõiduk vahepeal ikka selliseid hüppeid, et me kõik arvasime, et seal meie lõpp saabub. Adrenaliin oli kõrgel ja väga lõbus oli. 

Saarel olime muidu 2 päeva ja külastasime selle jooksul kõige olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli tõesti äärmiselt kaunis ja kena reis ning kuigi ilmateade lubas mõlemal päeval 100 % tõenäosusegi tormi, olid ilmad tegelikult ilusad ja enam-vähem päikselised. 

Aga las pidid räägivad enda eest..

Noosa:

Midagi ämblikusõpradele

Fraser island

Sadam, kust meie praam Fraserile läks.

Meie seltskond

Kaunis Eli Creek- jõgi, mis kannab oma vee rannaäärsetesse murdlainetesse

Indian Head, mis sai oma nime kapten Cooki käest (inglise meresõitja, kes kaardistas esmakordselt Ida-Austraalia ). Kapten arvas, et eurooplaste maabumisajaks oli sinna kogunenud palju indialasi. Tegelikult oli tegemist loomulikult aborigeenidega

Šampanja bassein, mis sai oma nime vahutava vee järgi

Maleno laevvrakk

Selgeveeline McKenzie järv, mida ümbritseb eukalüptimets ja hele liivarand. Tegemist on väga ilusa kohaga, paraku oli ilm sellel hetkel liiga pilvine ja hall. 

 Need taimed on ühed vähesed, mis olid seal juba dinosauruste ajal.

Vihmamets.. esmakordselt ringi jalutades olin tegelikult üpris pabinas ja mõtlesin, kuidas mingisugune madu puuotsast pähe võib kukkuda.. Õnneks seda ei juhtunud

Korraks tundus , et lõpuks ometi näen  oma esimese Austraalia ussi ära.. aga see oli vaid sisalik

Nii me seal ringi sõitsime. See pilt on tehtud hetkel, kui esimene auto meid liivahunnikust välja tuli tõmbama.

Nägin õnneks ka dingod ehk metsikud koerad ära. Kusjuures kõikjal olid sildid, kui ohtlikud nad olla võivad ja kuidas oma lapsi ei tohi silmeulatusest välja lasta, sest dingod võivad rünnata.. Samas need, keda meie nägime tundusid küll päris armsakesed.

Pärast nädalavahetust Surfers Paradises , liikusin edasi Brisbane´i- Queenslandi 1.6 miljoni elanikuga pealinna. Tegelikult olin ma ju siin ühe päeva siin ka juba varem veetnud,  aga ega  siis mingisugust pilti ette ei saanud. Ausalt öeldes olin esialgu veidike skeptiline, et ehk on tegemist vaid Sydney ja Melbourne´i väiksema koopiaga, aga  loomulikult olin oma arvamusega taaskord puusse pannud ja tegemist on väga armsa linnaga, kust võib leida äärmiselt kauneid kohti.

Põhiliselt olengi siin niisama ringi seigelnud ja suurlinna elu nautinud: käinud muuseumis, galeriis, rannas , shopanud ja jalutanud. Ükspäev  kesklinnas liikudes põrkasin juhuslikult  kokku  poisiga, kellega me pool aastat tagasi Griffithis elasime. Hiljem veetsime  veel kaks õhtut koos ja nii tore oli vanu aegu meenutada ning odavat gooni juua. Julian sattus muide mõni aeg tagasi taaskord Griffithisse ja rääkis, et päris paljud meie omadest on siiani seal. Täitsa uskumatu-  pool aastat Griffithi International Hostelis veeta..  Muide, noored elavad nüüd uues majas  ja ühest tüdrukust on näiteks hosteli manager saanud. Ja paljud teevad ikka veel De Suckeringi..  (minu elust seal võite lugeda oktoober-detsember postitustest)

Eile tegin ühe kultuurse päeva- käisin muuseumites ja kunstigaleriis. Ühe hollandi kunstniku maali ees sattun aga lobisema  ca 60-70 aastase mehega. Poleks elusees osanud arvata, et see lõppeb sellega, et lähme pärast veel koos kohvi jooma ja hiljem hiina toitu sööma.. Ta oli Brisbanes paariks päevaks pärast Indoneesia sukeldumisreisi ja tegelikult on ta ajaloolane, kes oli õppejõud Bostoni ülikoolis ja töötab nüüd USA valitsuse arhiivis. Meil oli kuidagi nii põnev üksteise erinevatest eludest kuulda ja ta suutis mind väga inspireerida. See kõik võib kõlada veidralt ja ebaeestlaslikult, aga siin on see tavaline, et juhuslikud inimesed teineteisega rääkima hakkavad ja kõik niimoodi lõppeb. Pärast neid tunde aga astutakse taaskord erinevaid teid ega kohtuta enam tõenäoliselt iialgi. Mõlemad on aga sellest vestlusest midagi olulist juurde saanud.

Olen siin vahepeal ka  mitmete backpackerite ja reisijatega rääkinud ning seegi on mõtlema pannud. Enamik, kes on siin sama kaua olnud kui mina, on ääretult palju Austraalias ringi reisinud, minimaalselt töötanud ning elu nautinud. Nad ei ole pidanud raha pärast muretsema, sest nad on tulnud heaoluühiskonnast ning juba siia saabudes omanud kopsakat dollarimäge. Nende jaoks käib see kõik väga lihtsalt. Minu Austraalia poolaasta kohta küsides, räägin ma neile De Suckeringist, 45-kraadise kuumusega aprikooside korjamisest, telgis elamisest ja 2.5 kuusest tomatipakkimisest.  Selle peale teevad nad suured silmad ja küsivad: " Issand, kas see raske ei ole???" No muidugi pole see olnud meelakkumine- me oleme Janeliga läbi tule ja vee käinud, aga samas ei vahetaks ma seda kõike mitte millegi vastu. Ma olen saanud farmitööga parimad sõbrad, meeletud kogemused ja hindamatud õppetunnid. Enamik backpackereid ei oskaks sellisest elust undki näha, aga sellepärast ongi huvitav neid erinevaid muljeid jagada.

Homme on aga aeg jälle oma kobinad kohvrisse suruda ja võtta edasi järgmine retk kohta, mis on kusjuures üks selle mandri ilusamaid.. ma olen  taaskord väga põnevil!

Brisbane´i Southbank ehk jõe lõunakallas, mis on ühtlasi ka ilusaim koht linnas

Kuna õiget mereranda Brisbanes pole, on keset linna loodud selline laguun, kus inimestele väga käia meeldib.

Väga kummaline ja armas oli näha Tallinna raamatut teiste turismiraamatute vahel. Tegemist oli kusjuures väga väikse poega.

Olen vist unustanud mainida, et Austraalia on ehtne sushiparadiis. Seda müüakse igalpool ja see on kõige muuga võrreldes äärmiselt odav, nii et lõpuks ometi saan ma oma lemmiktoitu nautida suuremates linnades nii palju kui tahan. 

Käisin Performing Arts Centeris vaatamas äärmiselt põnevat näitust Hollywoodi ja Broadway kostüümidest. Seal olid riided, mida on kandnud näiteks Robbin Williams, Julia Andrews, Eddie Murphy ja teised.

Art Gallerys sai lisaks kõigele muule näha näiteks ka Picassot.

Sellised nahkhiired lendavad siin pidevalt peakohal.

Botaanikaaed

Väike ussike, kes tundus mulle millegipärast huvipakkuv- tal oli pikast kehast hoolimata vaid kaks jalga ees ja kaks taga ning ta liikumine oli seetõttu väga veider.

Koaaladelinn