Viimased päevad on möödunud väga meeleolukalt- võtsin lõpuks ette ekskursiooni ühte Austraalia ilusaimasse kohta- Fraseri saarele. Pakett, mille ma valisin, algas ja lõppes imearmsast Noosa kuurordist, nii et õnneks nägin ka selle kaua peas tiksunud koha ära. 

Fraser Island on maailma suurim liivasaar, mis kuulub UNESCO kultuuripärandisse ning mille pikkus on 123 km ja laius 25 km. Maastik on  väga mitmekesine- leidub künkaid ja orgusid, vihmametsu, läbipaistva veega järvi ning kaunist rannajoont. 

Meie grupis oli umbes 16 inimest ja saarel sõitsime ringi kahe suure maastikuautoga. Mina istusin autos, mille kõik juhid panid oma võimed liival esmakordselt proovile, nii et nalja sai päris palju. Ükskord suutsime täiesti kinni jääda, nii et eesolev auto pidi meid köiega välja tõmbama ning kuna maastik oli väga ebatasane ja mõneti etteaimamatu, tegi meie sõiduk vahepeal ikka selliseid hüppeid, et me kõik arvasime, et seal meie lõpp saabub. Adrenaliin oli kõrgel ja väga lõbus oli. 

Saarel olime muidu 2 päeva ja külastasime selle jooksul kõige olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli tõesti äärmiselt kaunis ja kena reis ning kuigi ilmateade lubas mõlemal päeval 100 % tõenäosusegi tormi, olid ilmad tegelikult ilusad ja enam-vähem päikselised. 

Aga las pidid räägivad enda eest..

Noosa:

Midagi ämblikusõpradele

Fraser island

Sadam, kust meie praam Fraserile läks.

Meie seltskond

Kaunis Eli Creek- jõgi, mis kannab oma vee rannaäärsetesse murdlainetesse

Indian Head, mis sai oma nime kapten Cooki käest (inglise meresõitja, kes kaardistas esmakordselt Ida-Austraalia ). Kapten arvas, et eurooplaste maabumisajaks oli sinna kogunenud palju indialasi. Tegelikult oli tegemist loomulikult aborigeenidega

Šampanja bassein, mis sai oma nime vahutava vee järgi

Maleno laevvrakk

Selgeveeline McKenzie järv, mida ümbritseb eukalüptimets ja hele liivarand. Tegemist on väga ilusa kohaga, paraku oli ilm sellel hetkel liiga pilvine ja hall. 

 Need taimed on ühed vähesed, mis olid seal juba dinosauruste ajal.

Vihmamets.. esmakordselt ringi jalutades olin tegelikult üpris pabinas ja mõtlesin, kuidas mingisugune madu puuotsast pähe võib kukkuda.. Õnneks seda ei juhtunud

Korraks tundus , et lõpuks ometi näen  oma esimese Austraalia ussi ära.. aga see oli vaid sisalik

Nii me seal ringi sõitsime. See pilt on tehtud hetkel, kui esimene auto meid liivahunnikust välja tuli tõmbama.

Nägin õnneks ka dingod ehk metsikud koerad ära. Kusjuures kõikjal olid sildid, kui ohtlikud nad olla võivad ja kuidas oma lapsi ei tohi silmeulatusest välja lasta, sest dingod võivad rünnata.. Samas need, keda meie nägime tundusid küll päris armsakesed.

Pärast nädalavahetust Surfers Paradises , liikusin edasi Brisbane´i- Queenslandi 1.6 miljoni elanikuga pealinna. Tegelikult olin ma ju siin ühe päeva siin ka juba varem veetnud,  aga ega  siis mingisugust pilti ette ei saanud. Ausalt öeldes olin esialgu veidike skeptiline, et ehk on tegemist vaid Sydney ja Melbourne´i väiksema koopiaga, aga  loomulikult olin oma arvamusega taaskord puusse pannud ja tegemist on väga armsa linnaga, kust võib leida äärmiselt kauneid kohti.

Põhiliselt olengi siin niisama ringi seigelnud ja suurlinna elu nautinud: käinud muuseumis, galeriis, rannas , shopanud ja jalutanud. Ükspäev  kesklinnas liikudes põrkasin juhuslikult  kokku  poisiga, kellega me pool aastat tagasi Griffithis elasime. Hiljem veetsime  veel kaks õhtut koos ja nii tore oli vanu aegu meenutada ning odavat gooni juua. Julian sattus muide mõni aeg tagasi taaskord Griffithisse ja rääkis, et päris paljud meie omadest on siiani seal. Täitsa uskumatu-  pool aastat Griffithi International Hostelis veeta..  Muide, noored elavad nüüd uues majas  ja ühest tüdrukust on näiteks hosteli manager saanud. Ja paljud teevad ikka veel De Suckeringi..  (minu elust seal võite lugeda oktoober-detsember postitustest)

Eile tegin ühe kultuurse päeva- käisin muuseumites ja kunstigaleriis. Ühe hollandi kunstniku maali ees sattun aga lobisema  ca 60-70 aastase mehega. Poleks elusees osanud arvata, et see lõppeb sellega, et lähme pärast veel koos kohvi jooma ja hiljem hiina toitu sööma.. Ta oli Brisbanes paariks päevaks pärast Indoneesia sukeldumisreisi ja tegelikult on ta ajaloolane, kes oli õppejõud Bostoni ülikoolis ja töötab nüüd USA valitsuse arhiivis. Meil oli kuidagi nii põnev üksteise erinevatest eludest kuulda ja ta suutis mind väga inspireerida. See kõik võib kõlada veidralt ja ebaeestlaslikult, aga siin on see tavaline, et juhuslikud inimesed teineteisega rääkima hakkavad ja kõik niimoodi lõppeb. Pärast neid tunde aga astutakse taaskord erinevaid teid ega kohtuta enam tõenäoliselt iialgi. Mõlemad on aga sellest vestlusest midagi olulist juurde saanud.

Olen siin vahepeal ka  mitmete backpackerite ja reisijatega rääkinud ning seegi on mõtlema pannud. Enamik, kes on siin sama kaua olnud kui mina, on ääretult palju Austraalias ringi reisinud, minimaalselt töötanud ning elu nautinud. Nad ei ole pidanud raha pärast muretsema, sest nad on tulnud heaoluühiskonnast ning juba siia saabudes omanud kopsakat dollarimäge. Nende jaoks käib see kõik väga lihtsalt. Minu Austraalia poolaasta kohta küsides, räägin ma neile De Suckeringist, 45-kraadise kuumusega aprikooside korjamisest, telgis elamisest ja 2.5 kuusest tomatipakkimisest.  Selle peale teevad nad suured silmad ja küsivad: " Issand, kas see raske ei ole???" No muidugi pole see olnud meelakkumine- me oleme Janeliga läbi tule ja vee käinud, aga samas ei vahetaks ma seda kõike mitte millegi vastu. Ma olen saanud farmitööga parimad sõbrad, meeletud kogemused ja hindamatud õppetunnid. Enamik backpackereid ei oskaks sellisest elust undki näha, aga sellepärast ongi huvitav neid erinevaid muljeid jagada.

Homme on aga aeg jälle oma kobinad kohvrisse suruda ja võtta edasi järgmine retk kohta, mis on kusjuures üks selle mandri ilusamaid.. ma olen  taaskord väga põnevil!

Brisbane´i Southbank ehk jõe lõunakallas, mis on ühtlasi ka ilusaim koht linnas

Kuna õiget mereranda Brisbanes pole, on keset linna loodud selline laguun, kus inimestele väga käia meeldib.

Väga kummaline ja armas oli näha Tallinna raamatut teiste turismiraamatute vahel. Tegemist oli kusjuures väga väikse poega.

Olen vist unustanud mainida, et Austraalia on ehtne sushiparadiis. Seda müüakse igalpool ja see on kõige muuga võrreldes äärmiselt odav, nii et lõpuks ometi saan ma oma lemmiktoitu nautida suuremates linnades nii palju kui tahan. 

Käisin Performing Arts Centeris vaatamas äärmiselt põnevat näitust Hollywoodi ja Broadway kostüümidest. Seal olid riided, mida on kandnud näiteks Robbin Williams, Julia Andrews, Eddie Murphy ja teised.

Art Gallerys sai lisaks kõigele muule näha näiteks ka Picassot.

Sellised nahkhiired lendavad siin pidevalt peakohal.

Botaanikaaed

Väike ussike, kes tundus mulle millegipärast huvipakkuv- tal oli pikast kehast hoolimata vaid kaks jalga ees ja kaks taga ning ta liikumine oli seetõttu väga veider.

Koaaladelinn