Nüüd ongi meid hostelisse alles jäänud vaid 13 ja see on tegelikult  suurepärane. Meil on piisavalt ruumi ja kuna kõik räpakollid läksid telklasse, siis esimeste päevade muljel tundub, et siin võib täitsa elada. Hõiskasin kõigile  ka oma privaattoast, aga paraku seda rõõmu vist enam kauaks ei jätku- töökaaslane Kate kolib suure tõenäosusega siia, kuna nende hostelitiivas ei ole legaalne elada.. Õnneks on ta väga tore ja piisavalt puhas mitte nagu mu endised itaallased, kelle tühju pudeleid ja suitsufiltreid ma siit kottide viisi välja pidin tassima. Eks näis.. loodan tegelikult siiski, et suudame kuidagiviisi ära hämada, et saaksin siia omapäid jääda.

Nauditav on ka see, et meie allkorrusel on baar ja restoran, nii et olgugi et hostel on nüüd rahulik, saab kuskil sellele vaheldust. Mainisin eelmine postitus, et ilmselt hakkab igav, aga see oli tühine hirm.. kõik on väga elevuses eesseisvatest filmiõhtutest ja ühistest kokkamistest.

Janeli ja Will on nüüd edukalt Queenslandi jõudnud, mis on kaks osariiki "kõrgemal" ja peatuvad praegu Brisbanes. Homme sõidavad edasi farmi, kus hakkavad õunu korjama. Mis nende renti puutub, siis hostelimänedžer oli muidugi väga kuri ja ähvardas politseisse minna, aga kuna mingit tõendit nende maksmata jätmisest pole, siis ega ta vast midagi reaalselt teha ei saa.

Muide, olen unustanud mainida, et  CPA-s on mulle korduvalt räägitud eestlastest, kes seal eelnevatel aastatel töötanud on. Isegi meie supervisor Vivian Taiwanist ütles mõned nädalad tagasi, et "yes, estonians should be good workers". Muidugi sellel aastal on 3 eestlast neljast lahti lastud, aga eelmisel aastal olid seal väga töökad poisid olnud.. Minu indialasest töökaaslane lausus täiesti kindlalt, et nende nimed olid Kepp ja Albeero, aga selles faktis ma kõigest hoolimata veidi kahtlen..

  

Käisime hiina uusaastal tüdrukutega tähistamas..nautisime suurepärast toitu ja kuulasime ennustusi uueks aastaks..

Ju(vasakul) ja June

Kate, Ju, Anika, Kitty, Letti, mina

Eile ehk valentinipäeval oli meil väga tormine ja mõnus ilm.. välku lõi ja müristas, aga meie nautisime all baaris suurepäraseid kokteile..

Täna juhtus see, mille kohta võis arvata, et ükskord see juhtuma peab. Nimelt on nüüd minu ja Janeli ühine reisiteekond mõneks ajaks lõppenud, sest mu parim sõber põrutas täna hommikul oma poisssõbra Williga hostelist uhandete kilomeetrite kaugusele paremaid puuviljapõlde otsima. Tegelikult olid nad seda plaaninud juba pikemalt, sest siinolek ei tasu neil ära- nad ei teeni piisavalt ja saavad olemasoleva rahaga ainult süüa osta, aga mitte midagi kõrvale panna. Rent on siin aga  kallis ja ega siin nüüd meeletult huvitav ka ei ole, et poolt Austraalia aastat Taturas veeta. 

See, et nad aga mõned tunnid ette otsustasid, et nüüd on minek, oli teada tervest hostelist vaid minule. Nad olid päris metsikud ja polnud juba mitmed nädalad renti maksnud ja seetõttu pidid välja hiilima enne kukke ja koitu.. Samas käib siin kõik mustalt, nii et ega hosteliomanikud midagi teha neile ei saa.  Tuli välja, et siin tohib tegelikult legaalselt elada ainult 16 inimest (mitte 40-50), seetõttu öeldi eile, et peaaegu kõik peavad kolima ümber telklasse, kus ka meie mõned kuud tagasi pesitsesime. Sinna minek ei tundunud Janelile ja Willile aga kuigi meeldiva ideena. Arusaadav! 

Mis minusse ja CPA-sse puutub, siis oleme meie nüüdsest põhimõtteliselt ainsad, kes siin elama hakkavad... see on väga kurb, sest ilmselgelt võib  igav hakata..aga vähemalt saan ma endale privaattoa, sest poolteist kuud itaallastega paari ruutmeetrises toas kulutas ikka päris palju närvirakke. Nad on väga toredad, aga see segadus oli midagi enneolematut..

Loomulikult  olen kurb, et mu parim sõber ja usaldusisik lahkus ja ma olen nüüd siin suures Austraalias omapäid, aga samas oli see niivõrd arusaadav ja tegelikult usun, et me kohtume varem või hiljem siin mandril uuesti. Mul on hea meel nende üle ja loodan, et nad saavad parema elu peale. Minul endal polnud hetkel mõtet nendega liituda, sest mul on liiga hea töö , et riskima hakata.  

Janeli kohta annan teile kindlasti mõneajapärast täpsemalt teada.. 

Vahepeal on päevi täitnud väike vaheldus Janeli sünnipäeva näol, kellel hakkas alates eilsest jooksma kolmas kümme. Mul oli päris suur küsimärk otsaees juba viimased kuu aega, et mida siis ikka teha, kinkida ja kuidas kogu olukord siin Taturas võimalikult hästi ära korraldada.. 3 päeva enne pidu otsustasin, et teen oma parimale sõbrannale midagi väga isiklikku ja kinkisin talle täiskirjutatud märkmiku, mis sisaldas meie nalju, pilte ja muud vahvat. Ta oli väga väga liigutatud..

 Lisaks pidasime kaks õhtut pidu- esimesel alustasime rahulikult šampusega, aga mõne tunnipärast olid ka CPA (tomatipakkijate) inimesed siin ja väga meeleolukas õhtupoolik oli.  Õigel päeval, 9.veebruaril tegime Janelile hostelikaaslastega väikse üllatuspeo, mis meenutas pigem lapsepõlve ja kõike muud helget.. Tundus, et me saime väga hästi hakkama ja sünnipäevalaps oli superrahul. 

Muide, täna algas uus hiina maoaasta. Siin on see väga suur sündmus- üks mu Taiwani sõber läks selle tõttu lausa varem Austraaliast ära, et tähtsal päeval ikka kodus olla..

Oleme jõudnud tagasi aastasse 1997..

Meie hosteli uus reegel.. paraku kipuvad  kõik seda  rõõmuga eirama. 

Tööjuures olid enamus pilukaid punases ja seda sugugi mitte selletõttu, et tomatitega sarnaneda (nagu mu sõbranna Kate arvas), vaid et uus aasta väärikalt vastu võtta. 

Vabal päeval käisid kaks meie grupi tomatipakkijat Melbournes ja muretsesid kõigile meile sõpruse käepaelad.. nii armas!

Palju on viimasel ajal küsitud, et kuidas me kuumaga toime tuleme ja kas meie piirkonnas on ka üleujutused või metsapõlengud.

Õnneks oleme selles suhtes küll õnnelikud- siin Victorias on loodus rahulik ja ilm stabiilne. Tegelikult on isegi mõnevõrra jahe olnud ja viimasel šopingutuuril olin sunnitud suvekleidi asemel koguni kampsuni ostma. Või õigem oleks öelda, et kõik on mõnus ja kodune- nagu eestimaa suvi.

Ega väga uudiseid ei olegi: tööl on hetkel rahulik ja 7-8 tunnised päevad tunduvad nagu naljanumbrid. Samas peaks paari päeva pärast jälle tihedamaks minema.

Parim nali on muidugi ka see, et isegi tomatitepakkijad on inimesed, kes ihalevad kuulujuttude ja kõmu järele, sest muidu oleks ju lihtsalt liiga igav. Mõni päev tagasi kuulsin, et aasialased arutavad omavahel selle üle, et meie bosside pojal ja minul on kohe kindlasti mingisugune  "teema" ja mõne aja pärast olen mina nende uus boss ja võtan juhtimise tomatimaailmas üle. ("e v e r y b o d y says that")  See siis ongi minu tulevik! Kui ma seda kuulsin ( olin viimane, kes uudistega kurssi viidi), ei suutnud paar tunnikest uskumatut irvet näo eest saada. Millegipärast olen ma siin mandril alalõpmata igasuguste kuulujuttude keskmes ja see on lihtsalt niivõrd naeruväärne, sest Eestis ei juhtunud seda sugugi nii tihti.. (tõele ei vasta tavaliselt peaaegu midagi)

Tegelikult olen tahtnud rääkida ka oma imelikkudest unenägudest, mis mul siin korduvalt esinenud on..Nimelt on minu õudusunenäoks olukord, kus ma avastan ennast ühtäkki keset Tallinna lennujaama (kas siis selleks, et jõule kodus veeta vms ) ja olen paanikas, sest tunnen, et pole Austraalias veel omadega lõpetanud ja tagasi saada on niivõrd keeruline. See on täielik šokk ja ma mõistan, et olen olnud rumal ja pean nüüd hakkama Eestis jälle tööle, et lennupiletite raha teenida (millega kaotan väärtuslikku aega) Igakord ärkan külm higi otsaees ja nendin rõõmuga, et taaskord oli tegemist vaid unega. Ma ei tea, miks ma seda olukorda pisikeste variatsioonidega juba vähemalt 7-8 korda näinud olen, aga see on veidi veider.. Ja loomulikult ei tähenda see seda, et ma oma kodumaale tagasi ei taha tulla- praegu on lihtsalt siin veel nii palju ees ootamas..

Käisime oma  töötüdrukutega mõnusalt vaba päeva nautimas.

Christine´ga.

Veel üks nädalake on ühelepoole veerenud ja suurema osa sellest veetsin ma taaskord tomatite maailmas. Samas on viimased päevad tunduvalt lihtsamad olnud, sest ühes farmis on hooaeg läbi saanud ja seetõttu oli tomateid vähem ja tööpäevad lühikesed. Lisaks sellele oli laupäeval ka austraallaste suur tähtpäev Australia Day, mil kõik rihma veelgi lõdvemaks lasid ja pidu pidasid. Mina seda õhtut niivõrd nautida ei osanud, sest paratamatult läksid mõtted ikka ja jälle selle peale, mis täpselt samal hetkel Eestis aset leiab, aga nüüd on rõõmus tuju õnneks tagasi.

Pühapäev oli paljudel meist vaba päev ja selle saatsime mööda karavanpargis, kus toimus spordipäev. Tegelikult nautisin rohkem basseini, BBQ-d ja sõpru ja oli päris hea vaheldus.

Suur uudis on ka see, et lõpuks ometi sai ka Janeli endale normaalse töö. Ta pakendab nüüd virsikuid ja saab tunda pikkade tööpäevade ja stabiilse sissetuleku rõõme. Mul on superhea meel!

Tervitused siit Austraaliast!

Mul on jäänud mulje, et kuna viimased postitused on olnud tulvil emotsioone, siis arvavad väga mitmed, et mu elu on siin muserdav ja mitte miski ei suju. Tegelikult pole selles osas hullu midagi- mul on parim töö, mida siin saada võib, ja mu hostelikaaslased on toredad. Viimasel ajal on tomatipakkimises olnud atmosfäär sõbralik ning meeldiv ja ma teen seda kõike selle nimel, et mõne aja pärast oleks võimalus ringi reisida ja elu nautida. Nagu aru oleme saanud, siis puu otsas siin küll raha ei kasva.

Paraku jõudsid minu kõrvu paari päeva eest kohutavad uudised. Täiesti ootamatult on igavesse unne uinunud minu jaoks üks olulisemaid inimesi, kallis Aime Lutsar. Kui küsitakse, kellega tegu, siis on seda väga keeruline seletada. Ta oli mu suurimaid mõjutajaid ja suurim õpetaja, aga lisaks teatrile õpetas ta mind ka inimesena meeletult.  Ma ei kujuta ette, kes või mis ma oleksin, kui ma 9 aasta eest Salme Kultuurikeskuse uksest sisse poleks astunud.

See, et ta 18. jaanuaril taevastele lavalaudadele lahkus, tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Tema haigust ei olnud võimalik kuskilt läbi näha.  Ma ei ole oma elu veel õnneks siiani kedagi kaotanud ja  ei mäleta, et minu elus oleks olnud keerulisemaid päevi kui viimased. Õnneks ei pea ma tegevusetult passima ja kuigi tööl on raske, üritan seda võtta kui tomatiteraapiat või midagi.

Järgmisel laupäeval süütan küünla ja loodan, et aeg parandab kõik haavad ja muudab olnu mingiski mõttes vastuvõetavaks. Kõige raskemaks teeb olukorra see, et pean viibima sellisel hetkel teisel pool maailma ja ei saa olla koos oma teise pere ja lapsepõlve osa,  kalli Salme Teatriga, kes on minu ellu rohkem päikest toonud kui miski muu. Nüüd on see aga kõik kadunud.. 

Oleks veel palju öelda, aga kuna tegemist on reisiblogiga, üritan olukorda Austraalialainel hoida.

Olge vaprad ja hinnake olemasolevat!

Siit aga tulevad pildid meie viimastest päevadest.

Õhtune BBQ pidu.

Meie tahvel, kust saame igal õhtul lugeda, mis kell ja kus järgmisel päeval töö ootab. Meie CPA (tomatite) list on väga lühikeseks jäänud aga viimastel päevadel kedagi vallandatud enam pole. Paljud teised käisid tomateid korjamas, aga see on tunduvamalt raskem ja palk on ligikaudu 10 kaudu väiksem. Nagu mu isa ütles- pikad ja valged korjavad, väiksed ja pilud pakivad (mina). Mulle meeldib ka see, et alustame üldjoontes inimlikul kellaajal.. (lõpetamise kohta ei saa sama öelda). 

Meie seltskond bussis tööle kimamas. 

Õnnestus ka sees mõned pildid teha. 

Rubbish!

Ja siit need tuhanded tomatid supermarketite lettidele jõuavad..