Oleme nüüd paar päevakest siin maailmalinnas veetnud ja muljeid on juba päris palju. Hetkel on siiski põhiline murepunkt töö. Ma olen kindel, et me leiame, aga samas tahaks ju siiski alati kõike võimalikult kiiresti ja kuidagi üldse ei suuda võtta seda nii pingevabalt, kui hosteliomanikud meile soovitavad. Siinsetelt inimestelt väga farmitöö kohta infot ka ei saa, sest tundub, nagu oleks siin enamik inimesi ainult linnas töötanud ja olnud. Igaljuhul,Janeli saab oma kohvri parandusest kätte järgmine neljapäev ehk siis vähemalt sinnamaani peame Sydneys olema ja eks siis näis, kuhu meie teed meid kannavad.

Eestlaste lemmikteemast, ilmast, rääkides on siin praegu äärmiselt külm, umbes 10 kraadi! Siiski ilmateade väidab, et järgmine nädal läheb väga soojaks ja päikseliseks. Loomulikult hoitakse siin ka alati aknaid lahti, mis lisaks külmale tuulele võivad sisse lasta ka erinevaid elusolendeid. Õnneks me pole siin neid veel näinud, aga toakaaslane mainis lohutavalt, et ega nad eriti sisse ei tulegi.. ainult vahel harva võib duši ruumis mõnda ämblikku näha. Ee, loodame, et siiski mitte!

Käisime eile ka niisama ringi ja külastasime näiteks hiinalinna. Tahtsime ka hiina aeda minna, aga paraku olid seal sel hetkel filmivõtted ja ala oli külastajatele suletud. Kirjas seisis, et filmitakse sellist linateost nagu "The Wolverine". Hiljem internetist uurides selgus, et peaosa mängib selles filmis Hugh Jackman. Lihtsalt igapäevaelu siin linnas.. Mingil päeval tahame sinna siiski jõuda.

Külastasime seal linnaosas ka Paddy`s marketit, mis  meenutas natuke baltijaama turgu, aga oli täitsa omaette kogemus. Kõik kaupmehed olid väga häälekad ja andsid endast parima, et just nende mangod ja banaanid külastajate koju jõuaksid. Olime justkui nagu Aasiasse sattunud.. Aga seal on suurepärase hinna ja maitsega puu- ja juurviljad, nii et hakkame oma toiduvarusid ilmselt seal suhteliselt tihti  täiendama.

Mis üldse poodidesse ja kaubandusse puudub siin on väga huvitav ka see, et enamus kohtades pole ühelgi kaubal hinda juures. Nii nagu teeületamisega, peab ka ostmisel oma sisetunnet usaldama ja mõistatama, palju mingi asi maksta võiks.. Muidu on elu üpris kallis, aga kõige üllatavamad hinnad on siiski alkoholil. Kangema kraami saab kätte umbes 40-50 dollariga, mis küll väga ostma ei meelita.  Õnneks pole kumbki meist suitsumees, sest ka need hinnad on meeletud. Olin juba varem kuulnud lugusid, kuidas eestlased olid oma tubakapaki unustanud bensujaama ja märkasid seda alles 60.kilomeetri kaugusel. Selle asemel, et edasi sõita, pöörasid nad ümber ja läksid oma suitsudele järgi, sest 120 km ring tuli odavam kui uus pakk. Sellest kõigest võiks eeldada, et inimesed Austraalias on väga tervislike eluviisidega, aga õhtuti tänavatel ringi vaadates see küll päris nii ei tundu.

Üldiselt, kui kellegi on mõni küsimus, võib kohe teada anda, sest muidu ma ei tule ilmselt mõne asja pealegi, mis teile huvi võiks pakkuda,,

Umbes selline on siis meie Kings Crossi piirkond. See on kesklinna lähedal, aga veidi boheemlaslik ja lahe. 

Paddy`s market. Tegelikult müüdi seal absoluutselt kõikvõimalikku kaupa.

Esimene intrigeeriv elukas, keda me siin näinud oleme.

Uskumatu! Kaks tuisupead on lõpuks kohale jõudnud. Lennureis oli väga väsitav- algul Finnairega üle 11 tunni ja hiljem British Airwaysiga 7 tundi veel otsa. Kui me täna hommikul Sydneys maandusime oli tunne üpris veider: olemegi teiselpool maailma! Pagasid olid õnnekombel ilusti kohale tulnud, aga Janeli oma oli kaotanud ühe jupi, ehk siis saime lennujaamas ka sellega tegeleda. Nüüd ongi olukord selline, et mingil hetkel peame otsima siin linnas üles paranduse ja selle kohvriga sinna kohale ronima.

Kui kõik muud asjatoimetused tehtud said, hakkasime mõtlema sellele, et kuidas kõige paremini oma hostelisse saada. Tahtsime kasutada taksoteenust, aga kogu see süsteem oli veidi segane ja seetõttu otsustasime, et lähme jala- ainult pool tunnikest! Õnneks peatas meid viimasel hetkel kinni üks bussijuht ja küsis, kuhu me suundume. Kuuldes vastuseks, et Kings Crossi, ütles ta, et just sinna ta minemas ongi. Tegelikult tegi ta poolele linnale tiiru peale- viis kõik 9 reisijat erinevatesse piirkondadesse. Sõidustiil on kõigil siin väga ekstreemne  ja kui me lõpuks oma hostelis maandusime, võisime kergendatult hingata. Hea, et jala ei läinud, sest see teekond oli ikka tunduvamalt pikem kui algselt arvatud.

Hostel tundub täitsa okei. Algul sattusime tuppa, kus peale meie olid kõik ainult poisid. See ruum oligi selline...mehine. Pärast pakuti meile võimalust kolida naistetuppa ja see nägi tunduvamalt puhtam välja, nii et jäime siia.  Hosteli omanikud ja töötajad on väga jutukad ja sõbralikud, nagu üldse enamus inimesi siin linnas, aga millegipärast tegid nad farmis töötamist äärmiselt maha. Just see oli tegelikult meie esimene mõte, sest nii saaksime raha teenida ja samal ajal ka säästa, et hiljem edasi reisida. Eks vaatab, kuhu me lõpuks jõuame, aga igaljuhul üritame siin vaikselt toimetada.

Muidu olime asjalikud ja ei maganudki oma esimest päeva maha. Käisime pangakaarti tegemas ja saime endale austraalia telefoninumbrid.  Nüüd õhtul taotlesime ka oma tax file numbrid ära. Lisaks sellele jalutasime väga pika maa maha ja nägime väga palju ilusat. Ma poleks elusees arvanud, et Sydney nii kaunis on! Ma olin terve aeg lihtsalt nii vaimustunud. Ka ilm on siin super. Kohalikud jalutavad küll mantlite ja kampsunitega ringi, aga meie olime terve päeva suvekleitides. Igaljuhul, asjad võtavad aega ja ilmselt peame umbes nädalakese siin linnas olema, et oma pangakaardid ja muu kätte saada. Aga siin on iseenesest supertore!

Nagu ma enne mainisin, on siin väga veider liikluskultuur. Lisaks sellele, et kõik autodega kihutavad ja eluohtlikke manöövreid teevad, ei tunne siin keegi vajadust valgusfoori jälgida. Jalakäijad kõnnivad täiesti suvalisel hetkel üle tee ja teevad seda kuidagi sisetunde järgi. Kogu aeg on punane tuli, aga üks hetk otsustavad 5 jalutajat üle tee minna. Nad teevad seda kõik koos, aga tuli on ikka punane ja seda veel päris tükiks ajaks. Ja nii on see siin kogu aeg.

Lisaks jäi silma ka kohalike spordimeelsus.Kõik on meeletud tervisesportlased ja naudivad enda liigutamist igal pool ja igal ajal. Ka ülikondades mehed jooksevad tänavatel ringi ja seda mitte üldse sellepärast, et neil kuskile kiire oleks. Neile paistab see lihtsalt meeldivat :)

Igaljuhul, nüüd on siin kell 8 õhtul ja me oleme surmani väsinud. Hakkamegi magama sättima, et homme jälle tegusad ja tööotsingutes aktiivsed olla. Lõpuks ometi saab vähemalt mugavas voodis magada!

Singapuri lennujaamas, mis oli tõeline botaanikaaed.

See parempoolne lind on senimaani ainus eksootiline elusolend, keda me siin kohanud oleme.

Hyde park. Käisime seal täna söömas ja puhkamas. Vasakus nurgas olev mees lahutas ka meie meeli maheda muusikaga.

Me polnud sugugi mitte ainsad vaimustuses turistid!

Kohalikus supermarketis olevad banaanid.  See punane osa on küünlavaha. Need banaanid olid kusjuures kõvasti kallimad kui tavalised. Ei kujuta ettegi, miks.

Tervitused Helsingist!

Meil on nüüd siin vaja päris palju aega parajaks teha ja seetõttu mõtlesin, et kirjutaks teile oma tunnetest ja viimastest päevadest.

Ma ootasin seda reisi nii nii kaua ja ei saanud üldse aru sellistest lausetest, et "oh, te olete ikka nii julged, kuidas te suudate niimoodi tundmatusse minna?" Kõik tundus nii lihtne. Nüüd üleeile jõudis aga asi siiski pärale ja seejärel suutsin ma tunda ainult kurbust ja hirmu. See on ikka täiesti ulmeline, kuidas vahetult enne sellist reisi hakatakse aru saama lähedaste inimeste tähtsusest ja senisest turvalisusest.

Täna oli kurbuse asemel saabunud tühjus, mis omakorda muutus ülimaks närvilisuseks, kui ma taipasin, et mul on kõigest 2 tundi ja teha on veel niii palju. Olin täiesti paanikas ja üritasin meeleheitlikult oma asju otsida, et neid veel kohvrisse suruda. Kusjuures ma olen kindel, et esemetel on võime haihtuda. Mul on mitmeid asju, mida ei leidnudki üles- tõepoolest ei tea, kas nad on Narnias või külapeal laiali.

Lennujaamas oli muidugi emotsionaalne. Suutsin ennast üsna kaua tagasi hoida, aga lõpuks said võitu siiski pisarad. Nii armas, et osad hullukesed olid lehvitama tulnud.

Esimene lend toimus lennufirmaga Flybe. Lennuk oli imepisike ja ma pole eluseeski tundnud sellist turbolentsi.  Reis oli lühem kui rongisõit Keilast Tallinnasse. Ei jõudnud arugi saada, kui juba olime kohal ja istusime lennujaama bussis, mis viis terminali. Me olime meeletult näljased ja ütlesin siis täiesti mõtlematult Janelile, et "mul on kõht nii tühi, et võiksin terve põdra ära süüa!" Janeli purskas naerma ja alles siis sain aru, et oih..me oleme ju Soomes!

Panen natuke siis pilte ka oma viimastest hetkedest Eestis, mida jõudsin jäädvustada.

Kas tõesti on meie kodumaa niiii ilus?

Gregor otsustas, et ta ei kavatsegi maha jääda!

Sõbrad tegid väikse kingituse ka. Ümbrikus oli üks muhe jutuke ja imevägev joonistus. Plaadisisu pidi nutma ajama ja ma tahaks seda juba väga näha, aga paraku mu arvutil ei ole plaadimängijat!! Janelil ka ei ole.. Loodetavasti ma leian mingi võimaluse!

Nüüd ongi kohe-kohe käes hetk, mil istume Janeliga lennukisse, et alustada oma suurt seiklust. Tallinna lennujaamast väljub meie lennuk 8.oktoobril kell 18 ja esimeseks vahepeatuseks saab Helsingi. Pärast mõnetunnist ootamist istume aga hoopis uhkemasse lennumasinasse ning suundume Singapuri, et sealt siis juba Sydneysse lennata. Kohale jõuame 10. oktoobri varahommikul. 

Õnneks on meil olemas ka öömaja, kuhu esialgu neljaks päevaks maanduda. Broneerisime endale kohad  hostelis Backpackers HQ, mis piltide ja kommentaaride põhjal tundub üks parimaid valikuid. Kaalusime natuke ka Couchsurfingu võlusid kasutada, kuid kuna jõuame kohale juba kell 6 hommikul ja oleme kindlasti alguses ajavahest ja pikast lennust uimased, on hostel hea variant, kus  magada ja puhata. Pealegi on meie öömaja üks eeliseid ka see, et nad aitavad tööotsingute ja nõuannetega. Loodan üldse, et töö leidmine läheb libedalt, sest elu Sydneys on meeletult kallis ja ega meil seda raha päris kohvritekaupa  kaasas pole.

Aga kuidas see siis ikkagi juhtus? Miks just Austraalia?

Eelmine aasta lõpetasin gümnaasiumi ja nii nagu ka paljud teised noored, ei olnud ma päris kindel, mida ma siin värvikirevas maailmas lõppudelõpuks teha tahan.  Tegelikult olin kogu aeg üpris veendunud, et tänapäeval, mil kõik on nii avatud, oleks patt jätta juhust kasutamata ja ringi vaatamata. Millal siis veel kui mitte praegu? Pole ju tööd ega oma pere, mis siin nii meeletult paigal hoiaks. Kusjuures ma väga armastan Eestit ega taha sugugi väita, et elu mujal on jube palju parem. Tulen siia kindlasti tagasi, aga siis juba targema,  kogemusterikkama ja huvitavamana.

Mõte  Austraaliast jõudis minuni  väga hilja. Ma olin üpris kaua segaduses ja juba närvis, et mis siis ikkagi saab ja kuhu ma lähen. Lõpuks augusti viimasel nädalal võttis ühendust Janeli, kellega me olime lapsepõlves parimad sõbrad- käisime koos nii lasteaias kui ka muusikakoolis, aga vahepealsetel aastatel on meie elud väga laiali läinud.  Igaljuhul just tema kutsuski mind endaga kaasa ja kuna mul miskit kindlat enne polnud, panin plussid ja miinused ritta, ning otsustasin võimalusest kinni haarata.

Enne seda olin kaalunud enamasti erinevaid variante Euroopas. Kõige esimene mõte oli minna Londonisse, otsida seal töö  ja kogeda tõelist metropolielu. Hoogu andis ka see,  et kallis sõbranna Avely otsustas sinna minna ja koos oleks väga tore olnud. Paraku lükkas selle plaani eest ära noortevahetus Prantsusmaal, millest ma juulis osa võtsin. Pärast seda olin veendunud, et lähen vabatahtlikuna Lõuna-Prantsusmaale, saan prantsuse keeles hästi osavaks ja söön palju juustu. Siiski päris ideaalset võimalust ei leidnud- oleksin saanud minna 12. kuuks Lyoni, aga süda ütles ei. Praegu olen selle otsuse üle väga õnnelik.

Üldiselt mulle tundub, et Austraalia üle jagunevad arvamused rangelt kaheks- enamus leiavad, et jube lahe, samas on ka mõned küünikud, kes ei saa aru, mida kõik sealt otsivad- nii ebaoriginaalne ju!  Kusjuures ka mina mõtlesin alguses, et see valik on võibolla natuke klišeelik. Samas, mõnikord on elus olulisematki kui originaalitsemine. Ma usun, et see riik on üks parimaid, sest

1) Imeline kliima. Eestis pidi see aasta tulema rekordkülm talv. Mul on hea meel, et saan selle vahele jätta!
2) Inglisekeel. Ladina-Ameerika tundub imeline, aga tõesti kui hispaania keele sõnavara piirdub umbes 3 sõnaga,  on päris keeruline hakkama saad. Ka Prantsusmaal oleks raskeks läinud, kuigi kunagi ma tahaks selle keele selgeks saada!
3) Turvalisus. Tegemist on siiski lääneliku riigiga. Ka bürokraatia on seal nii mõnegi teise riigiga võrreldes väike.
4) Mitmekesisus. Loodus on imeline ja sisaldab endas peaaegu kõike- vihmametsadest kõrbeni, ookeanist rääkimata. Ka Sydney ja Melbourne on kohad, mida võiks elu jooksul ära näha.
5) Töö. Austraalia vajab tööjõudu ja, olgem ausad,  seal on maailma parim majandus.
6) Seltskond. Me lähme ju koos Janeliga ja koos on ikka julgem. Igalepoole mujale ma oleks üksi läinud. Loomulikult loodan ma seal kohapealgi kohata põnevaid inimesi ja maailmarändureid.

Olen märganud, et kõik tuletavad alati kohe mõnuga meelde tõsiasja, et just seal saarel elavad maailma mürgisemad maod, kohutavad ämblikud, krokodillid ja haikalad, kes kõik igatsevad mind oma lõugade vahele saada.  Mitmed tuttavad teavad ka ilmselt seda, et madude vastu on mul tõeline hirm, peaaegu isegi foobia. Olen nüüd natuke googeldanud ja saanud taaskord aru, et üle ei maksa siiski paanitseda- nad on arad ja teevad kõik, et mitte  inimestega kokku puutuda.  Katsun siis olla hästi häälekas ja panna liikudes maapinna võnkuma, et nad oma urgudesse põgeneks. Mina neid torkima ei lähe ja loodan siiralt, et suudame elada seal saarel nii, et üksteist ei häiri ja väga silmaulatusse ei satu. Ma lihtsalt loodan, et ei pea mõni öö kuskil telgis ärkama, madu kaisus. (ptüi-ptüi-ptüi)

Eks üldse on võimalik igasuguseid hirme välja mõelda, mis seal kõik juhtuda võib. Minu lemmik tsitaat tuli ühelt tuttavalt, kes lausus sulaselge veendumusega: „ Ühte ma sulle ütlen- kui sa sealt tagasi tuled, oled paks, kole ja vinniline!“ Ta ei olnud isegi mitte irooniline! Selle peale ei osanud ma muud teha, kui podiseda, umbes et „ ma ei tea küll kedagi, kes oleks seal paksuks läinud!“ Eks loodame lihtsalt parimat- et tuleb seiklusterohke reis ja me jõuame maailmalõppu, ohtlikke elukaid ja vinne trotsides rõõmsalt tagasi!

Lõpetuseks ka üks meeleolukas pilt (klikka peale)