Minu Tai reisi järgmiseks sihtpunktiks valisin järjekordse kauni saare- Koh Tao. Seda kutsutakse teise nimega ka Turtle Island, sest kuuldavasti on see veidike kilpkonnakujuline ning seal võib näha palju kilpkonni. Ajaloost rääkides toimetati endisele üksikule saarele 1930ndatel palju poliitvange, kes pidid eraldatuse tõttu näljas piinlema ning keegi oli neist isegi kirjutanud, et "ainsad head asjad selle paiga juures on imekaunid päikeseloojangud".

Praegu on Koh Tao ( "koh"- "saar") üks Lõuna-Tai populaarsemaid ja kaunimaid kohti, kuhu kõik mul väga minna soovitasid. Odavate kursuste ja suurepärase veealusemaailma tõttu on see eriti hinnas sukeldujate seas. Kuuldavasti on just see maailma odavaim paik, kus oma litsentsi taotleda.  Paraku otsustasin ise selle seekord rahalimiidi tõttu tulevikku lükata. 

Võrreldes Koh Phi Phiga pole see nii hullumeelne peokoht, aga õhtuti igav kohe kindlasti ei hakka. Mulle meeldis ka see, et siin oli parem ligipääs väiksematesse ja ilusamatesse randadesse- tuli ainult mootorratas rentida ega pidanudki turismimekast lahkumiseks paati kasutama. Raske on nende saarte vahel valida- mõlemad on väga paradiislikud. Paraku olid ilmad minu Lõuna-Tai puhkuse jooksul vihmahooaja tõttu pilvised ja see oli veidi tüütu..aga alati saaks ka hullem olla!

Phi Philt lahkudes sattusin  juhuslikult ühte laeva oma endise hostelikaaslase Maxiga, kellega veetsimegi need päevad üheskoos. 

Koh Tao kõrval asuvad ka kaks teist populaarset saart- Koh Samui (suurem, turistikam ja suunatud pigem peredele) ning Koh Phangan. Viimane neist on tuntud igakuiste Full Moon Partyde tõttu, kus vastavalt hooajale sõidab mõningateks päevadeks kohale 8000-30000 peolist, et pidada üheskoos maha üks meeletu õhtu. Kuna juulikuu pidu toimub 24. juulil, on paljud backpackerid tulnud enne Koh Phangani ka Koh Taod avastama ning seetõttu oli viimasel õhtul täiesti võimatu endale öömaja leida. Lõpuks leidsime endale Maxiga üheks ööks mingisuguse suvalise massaažisalongi taga oleva ruumi koos põrandaloleva suure madratsiga..päris naljakas, aga elu on ju seiklus.

Mina ise otsustasin suure täiskuupeo seekord vahele jätta. Tundub küll  tore, aga esiteks on kõik sealsed hostelid juba ärabroneeritud ning nende tingimuseks on ka üldiselt see, et turist peab püsima öömajas vähemalt 4-5 päeva. See aga tähendab seda, et ma peaksin veel umbes nädala lõunas püsima ning mul ei jääks piisavalt aega Põhja-Tai jaoks, mis on juttude põhjal palju põnevam- näeb kultuuri ning tõelist riiki, Thailand mitte Touristland.. Tundsin ka seda, et rannapidusid on juba päris palju  peetud ning meeletu Full Moon ei ole mul mingisugune kinnisidee. 

Ma olen kindel, et Põhja-Tai avastamine tuleb ülivinge-  kõik, kes  käinud on, lihtsalt armastavad seda. Samas natuke kurb ka, et pikk rannapuhkus ja pillerkaar nüüd läbi.. elasin ju Austraalias viimased kuud imelise ranna ääres, hiljem ka Bali ning Põhja-Tai. Edasised 2 nädalat tulevad ilmselt veidike teistsugused, aga ma olen põnevil! 

Kuhu me oma rännakutega siis seekord jõudnud oleme..

Teretulemast paradiisi!

Selliseid sajajalgseid näeb Koh Taol igalpool

Jansom Bay- väike ja mõnus rannasopp

Sadamasild

Freedom Beach

Kohalik koer, kes tuli meiega ujuma ning oli lihtsalt väga suhtlusaldis ja armas.

Saart avastades külastasime ka vaateplatvormi John Suwan Rock, mis asus mäe otsas. Teekond sinna oli aga selline nagu pildilt näha võite. Ma olin pidevalt hämmastuses ja küsisin oma sõbralt, et "Are you ABSOLUTELY sure that this is the right way?"  sest Tais keegi väga juhatavaid silte panna ei suvatse- peab ise mõistatama.. lõpuks aga  jõudsime siiski pärast pikka rühkimist kohale. (Pildilt võite näha siis vaateplatvormilt allatulekut) 

..aga vaade oli tõesti võimas..

Teine kohalik koer jälitas meid tervel pikal teel mäeotsa ja ka tagasi.. 

Sadam

Hommikused laevajärjekorrad.. 

Kõikjal tänavatel on palju toiduputkasid..kes teeb pannkooke, kes grillib liha, kes segab kokteile..nälga siin kindlasti ei jää!

Maxi ja Phillipiga peol

Tuletantsija

Phi phi saared on ilmselt üks kaunemaid ning populaarsemaid Lõuna-Tai piirkondi. Helesinine vesi, valge liivaga rannad, vihmamets ja vinged peod toovad vist küll kõik siinsed turistid vähemalt üheks päevaks kohale. Mina ise nautisin saaremõnusid umbes neli päeva ja jäin oma ajaga väga rahule. 

Muide, just Phi-Phi saared olid 2004. aasta detsembri tsunaamis ühed suurimad kannatajad. Lained hävitasid peaaegu kõik kaldaäärsed ehitised ja koht oli väga õnnetus seisus. Tänaseks päevaks on kahju taastatud ning koht on täis hotelle, restorane ja poode.

Kohalik põhirand tekitas mulle siiski pigem pettumuse- liiga turistikas ja isegi räpane. Samas õhtused peod koos tuletantsijate, tulerõngaste, meeleolukate inimeste ning kokteiliämbritega (siin ei vaevu keegi klaase kasutama) olid igati lahedad.

Üks päev otsustasin ka ümbruskondseid ilusamaid ja puhtamaid randu ning lahesoppe avastada ja läksin poolepäevasele paadisõidule. Külastasime kuulsat Maya Bayd (filmist "The beach",) käisime snorgeldamas ja viskasime pilgu paarile koopale peale. Tore on mõelda, et Austraalias oleks sellise tuuri eest 10 korda rohkem maksnud, kuigi asja väärtus pole sugugi niipalju parem. 

Naljakas on  see, kuidas siin ikka asju aetakse. Kuna olime üsna suure puust paadiga, pidas meie giid laevukese umbes 50 meetri kaugusel Maya Bay saart kinni ja ütles, et edasi peame ujuma. Lained olid metsikud, vool tahtis kaasa viia, ümberringi olid kaljud ning saarele jõudmiseks pidime ka mingisugustel tarzanlikel köitel turnima. Ega siin keegi just turvalisusele üleliigset rõhku ei pane, aga kogu olukord tegi mulle rohkem nalja. Meie giid ütles veel, et paneksime kaamerad tema veekindlasse kotti, kui need kaasa tahame võtta. Kuna see tai mees polnud just kõige rahulikum - muudkui lõugas ja oli lihtsalt veidi hullumeelne, oli ärevus kaamera kottipanekul ikka päris suur, aga õnneks läks kõik ilusti ja  asjad jäid kenasti kuivaks. 

Eile jalutasin tänaval ringi ja otsisin soodsat piletit teisele saarele- Koh Taole, ning põrkusin müügipunktis kokku mehhiko noormehega, kes on ilmselt maailma suurim Eesti fänn. Ta on elanud ühe aasta Tallinnas, tal on eesti tüdruksõber, ta töötas vanalinna backpackerihostelis ning tal on isegi meie vapilõviga tätoveering. Nii südantsoojendav oli meie kohvikuid, baare ja pubisid meenutada ning rõõmsalt ohata. Talle meeldis isegi talv ning kui ta nüüd oktoobris tagasi tuleb, on tema suurim unistus näha jäätunud Keila juga.. kui tore see saab olla?!

Phi Phi põhirand

Teekond vaateplatvormile oli päris korralik trenn..

...aga vähemalt vaade oli ilus.

Ühel kaldal rand ja teises sadam

Siit pidime edasi ujuma ja tagantpoolt võite näha ka ronimisköisi.

Maya Bay. Filmis "The beach" kujutati seda kui perfektset randa.

Meie laevuke. Ilm sattus paraku üpris hall ja veidike tormine ning seetõttu vajasid nii mõnedki reisijad ka oksekotti.. õnneks mitte mina..

Õhtused peod

Imeline Pad Thai.. 

Tai kuningriik, kus ma viimased viis päeva olnud olen,  jaotub turistide jaoks üldiselt kaheks- Lõuna- ja Põhja-Tai. Kuna mul on siin ringivaatamiseks tervelt kuu aega, otsustasingi näha nii palju kui võimalik. Alustasin oma seiklust Phuketist, mis on üks paljudest Lõuna-Tai saartest. Terve see osa riigist koosnebki enamasti imekaunitest, kristallselge veega ja valge liivaga paradiisisaartest.

Phuketis olin esimesed neli päeva ja peatusin kohas nimega Kata Beach. Seal asus kena rand, palju söögikohti ja poekesi , aga võrreldes Baliga paistis ikkagi rahulik ning inimesed ei püüdnudki eluhinnaga mind enda poodidesse tirida. Enamikul neist tundus lausa üpris ükskõik olevat.

Kuulsaim paik sellel saarel on ilmselt Patong Beach- pidude ja hulluste süda. Sinna oli mõnikord väga tore õhtuti minna ja lasta end sellel meeletusteookeaniga kaasa kanda. Ja tõepoolest ongi nii- peaaegu kõik neiud on tegelikult härrad, igas baaris toimub striptiis  (te ei kujuta ettegi, mida seal kõike näha võib...), tänaval jalutavad inimesed üritavad sulle kõigest väest hiidsisalikke sülle toppida ja iga kolmas naine kutsub  võimast Pingpong showd vaatama (selle kirjeldus ei kannata päevavalgust). Noortest tai prostituutidest ja hallipäistest vanamehenässidest rääkimata.. Seda kõike on tegelikult lihtsalt põnev näha.

Muide, tundub, et Phuketis on meeletult palju venelasi. Söögikohtade menüüd on lisaks tai- ja inglisekeelele ka meie idanaabrite keeles ja kaupmehed üritavad mind oma poodidesse meelitada venekeelsete tervitustega. Mõistan, et nad üritavad oma äri teha ja turistidele meeldida, aga ma pidin iga päev mitu korda täpsustama, et "I´m not from Russia!!!!!"

Muidu on Tais tore ka see, et saan järjekordselt elada odavates backpackeri hostelites, mida Indoneesias väga ei leidunud. Balil pidin otsima alati Homestay ja broneerima üksinda kaheinimese toa, mis tegi elukoha veidike kallimaks. Nüüd elan  hostelites, mis on soodsad ja sotsiaalsed ning teevad ka inimeste leidmise lihtsamaks.

Tais on muidu ainult kaks aastaaega- niiske ja kuiv. Praegu peaks olema neist esimene ja kuulsin juba enne, et kui siin juba sajab, siis tavaliselt on vihm korralik. Õnneks vähemalt hetkel (ptüi-ptüi-ptüi) tundub ilm igati okei ja enamasti päikseline..loodetavasti nii see ka jääb.

Tai on budistlik riik ja üks päev käisime ka kohalikku vaatamisväärsust vaatamas- mäeotsa ehitatav Buddha kuju

Kata Beach

Patong Beachi põhitänav- Bangla road, kus kõik metsikused aset leiavad

Siin pildil olev neiu polnud tegelikult sugugi naissoost

Originaal Red Bull- nimelt pärineb see energiajook justnimelt Taist. Kunagi oli keegi mees Austriast siia tulnud ja avastanud huvitava maitsega joogi. Eurooplasel tuli äriidee- ta muutis veidike jooki, tegi selle gaasilisemaks ning uus maailmabränd oli sündinud. Kuuldavasti jagavad mehed kogu Red Bulli tulu omavahel pooleks. 

Bali puhkuse viimane neljandik möödus saare lõunaosas Padang-Padangis. See on väike surfiküla, mille ümbrus oli väga rahulik ja lõõgastav. Esimestel tundidel sattusin tänaval lobisema paari Java (Indoneesia teine saar) poisiga ja nad olid nii lahked ja toredad, et viisid mind kahel päeval motikatega sõitma ja seetõttu nägin ka palju ümbruskonda.

Eile õhtul käisin Uluwatu Ahvitemplis päikeseloojangut vaatamas. See on imekaunis kaljule ehitatud hiiglaslik templikompleks ja seal elab väga palju pärdikuid. Olin just vaadet imetlemas, kui üks ahv mulle pähe hüppas, haaras mu päev varem ostatetud päikeseprillid ja lidus katusele. See juhtus kõik nii äkki, et ma ei osanud muud teha kui karjatada ja siis ahastada, nähes, kuidas ahvipärdik juba rõõmuga mu prille närib. Lõpuks hakkasid mingid mehed seda teda tühjade purkidega loopima ja seejärel sain oma ühe sangaga ja hambajälgedega päiksekad tagasi. Samal hetkel haaras teine ahv juba mu kaamerast..aga see oli mul õnneks käe ümber ja ma olin pärdikust kiirem. Ma ei ole kunagi nii hullumeelseid ahve näinud kui seal.. kes järas kellegi jalanõusid, kes tahtis kellegi last kätte saada.. Ubudis olid nad kuidagi palju sõbralikumad.

Täna hommikuks olin ühe öömaja omaniku sõber taksojuhiga kokkuleppinud, et ta tuleb kell 3 öösel, võtab mu peale ja sõidutab lennujaama. Olingi siis õigel ajal ilusti ootamas ja aeg muudkui läks ja läks..lõpuks oli juba pool neli ja takosjuhti ikka ei olnud. Telefonile ta ei vastanud ja mu hinge hakkas juba paanika tekkima. Viimasel hetkel otsustasid  kaks sõpra mind hädast välja aidata ja motikatega ära visata. Üks võttiski  mu kohvri ja teine minu enda ning asusime teele. 

Paraku oli ilm täiesti kohutav- sellist vihmasadu pole ammu näinud..oli kottpime, vihma tuli nagu pangest ja nähtavus oli ümmargune 0. Lisaks hakkas ühel motikal bensiin otsa saama ja kõik bensujaamad olid kinni ning ühtegi inimest ei paistnud. Lõpuks leidsime ühe, kus istusid ka mingid mehed kontoris ja palusime neid südamest, et nad laseks meil  bensiini võtta. Aeg ju muudkui tiksus, ühtegi autot läheduses polnud, pidime sõitma üliaeglaselt ja ilma kütuseta oleksime täiesti plindris. Need aga ei saanud midagi aru, ütlesid, et "no english" ja "no petrol" , aga lõpuks saime neile käte- ja jalgadega  selgeks tehtud märksõnad "AIRPORT, TIME, EMERGENCY"  ja  saime oma tahtmise. Ma olin juba  närvis, sest me olime keset metsa ja ma tõesti ei tahtnud oma lendu kuramuse taksojuhi tõttu maha magada. Õnneks suutsid poisid ikka rahulikuks jääda ja südames olin isegi kindel, et lõpuks läheb kõik hästi.

Pärast bensiinipeatust läks ilm veidike normaalsemaks, nii et vihmasein taandus lihtsalt väga tugevaks vihmaks ja pärast pikki kannatusi paistiski lennujaama silt. Ma arvan, et sõitsime kokku umbes tund aega ja nähtavuse ning ohtlikkuse tõttu tundus see väga pika ajana, aga kohalejõudes tahtsin neid poisse lihtsalt pooleks kallistada. 

Kokkuvõttes jättis Bali mulle väga huvitava mulje. Alguses oli veidike ehmatav see kultuur ja inimeste hulk, tunglemine ning teenuste pakkumine. Ma kogesin palju, mida Balil pakkuda on- rahaga ülesaamist (kuidas nad turiste ära kasutavad), kõhuviirust ja  muud, aga sellel kõigel on siiski mingisugune  võlu. Loodus on seal  imeline, inimesed üldiselt siiski sõbralikud ja heatahtlikud, kultuur põnev ja värvikas ning toit imehea.. (kuigi pärast Bali Bellyt ei suutnud ma mitu päeva indoneesia toitu süüa). Ja see kõik on olnud lihtsalt uskumatult hullumeelne aga põnev seiklus..

Praegu istun Singapuri lennujaamas, kust me kunagi armsa Janeliga oma reisi Austraaliasse alustasime.Seekord olen siin üksinda ja kuigi mu seiklus kestab veel kuu aega, on ikkagi kuidagi lõputunne..aga järgmine postitus juba Taist!

Nusa Dua

Flaybe´ga Javalt

Koht nimega Dreamland

Hindude õnnetoovad taimekujukesed

Uluwatu

Kauplemisprotsess.. paljud kaubamehed ja naised on ikka väga pealetükkivad, aga eks nad peavad oma perele kuidagi raha teenima.. Indoneesias on loomulikult ka väga palju vaeseid..

Magic Mushroomsid on siin muide legaalsed ja neid saab osta igaltpoolt..kohvikutest saab tellida näiteks seentega piima- või viinakokteile..

Uluwatu Ahvitempel

Meie öömaja seltskond