Phi phi saared on ilmselt üks kaunemaid ning populaarsemaid Lõuna-Tai piirkondi. Helesinine vesi, valge liivaga rannad, vihmamets ja vinged peod toovad vist küll kõik siinsed turistid vähemalt üheks päevaks kohale. Mina ise nautisin saaremõnusid umbes neli päeva ja jäin oma ajaga väga rahule. 

Muide, just Phi-Phi saared olid 2004. aasta detsembri tsunaamis ühed suurimad kannatajad. Lained hävitasid peaaegu kõik kaldaäärsed ehitised ja koht oli väga õnnetus seisus. Tänaseks päevaks on kahju taastatud ning koht on täis hotelle, restorane ja poode.

Kohalik põhirand tekitas mulle siiski pigem pettumuse- liiga turistikas ja isegi räpane. Samas õhtused peod koos tuletantsijate, tulerõngaste, meeleolukate inimeste ning kokteiliämbritega (siin ei vaevu keegi klaase kasutama) olid igati lahedad.

Üks päev otsustasin ka ümbruskondseid ilusamaid ja puhtamaid randu ning lahesoppe avastada ja läksin poolepäevasele paadisõidule. Külastasime kuulsat Maya Bayd (filmist "The beach",) käisime snorgeldamas ja viskasime pilgu paarile koopale peale. Tore on mõelda, et Austraalias oleks sellise tuuri eest 10 korda rohkem maksnud, kuigi asja väärtus pole sugugi niipalju parem. 

Naljakas on  see, kuidas siin ikka asju aetakse. Kuna olime üsna suure puust paadiga, pidas meie giid laevukese umbes 50 meetri kaugusel Maya Bay saart kinni ja ütles, et edasi peame ujuma. Lained olid metsikud, vool tahtis kaasa viia, ümberringi olid kaljud ning saarele jõudmiseks pidime ka mingisugustel tarzanlikel köitel turnima. Ega siin keegi just turvalisusele üleliigset rõhku ei pane, aga kogu olukord tegi mulle rohkem nalja. Meie giid ütles veel, et paneksime kaamerad tema veekindlasse kotti, kui need kaasa tahame võtta. Kuna see tai mees polnud just kõige rahulikum - muudkui lõugas ja oli lihtsalt veidi hullumeelne, oli ärevus kaamera kottipanekul ikka päris suur, aga õnneks läks kõik ilusti ja  asjad jäid kenasti kuivaks. 

Eile jalutasin tänaval ringi ja otsisin soodsat piletit teisele saarele- Koh Taole, ning põrkusin müügipunktis kokku mehhiko noormehega, kes on ilmselt maailma suurim Eesti fänn. Ta on elanud ühe aasta Tallinnas, tal on eesti tüdruksõber, ta töötas vanalinna backpackerihostelis ning tal on isegi meie vapilõviga tätoveering. Nii südantsoojendav oli meie kohvikuid, baare ja pubisid meenutada ning rõõmsalt ohata. Talle meeldis isegi talv ning kui ta nüüd oktoobris tagasi tuleb, on tema suurim unistus näha jäätunud Keila juga.. kui tore see saab olla?!

Phi Phi põhirand

Teekond vaateplatvormile oli päris korralik trenn..

...aga vähemalt vaade oli ilus.

Ühel kaldal rand ja teises sadam

Siit pidime edasi ujuma ja tagantpoolt võite näha ka ronimisköisi.

Maya Bay. Filmis "The beach" kujutati seda kui perfektset randa.

Meie laevuke. Ilm sattus paraku üpris hall ja veidike tormine ning seetõttu vajasid nii mõnedki reisijad ka oksekotti.. õnneks mitte mina..

Õhtused peod

Imeline Pad Thai.. 

Tai kuningriik, kus ma viimased viis päeva olnud olen,  jaotub turistide jaoks üldiselt kaheks- Lõuna- ja Põhja-Tai. Kuna mul on siin ringivaatamiseks tervelt kuu aega, otsustasingi näha nii palju kui võimalik. Alustasin oma seiklust Phuketist, mis on üks paljudest Lõuna-Tai saartest. Terve see osa riigist koosnebki enamasti imekaunitest, kristallselge veega ja valge liivaga paradiisisaartest.

Phuketis olin esimesed neli päeva ja peatusin kohas nimega Kata Beach. Seal asus kena rand, palju söögikohti ja poekesi , aga võrreldes Baliga paistis ikkagi rahulik ning inimesed ei püüdnudki eluhinnaga mind enda poodidesse tirida. Enamikul neist tundus lausa üpris ükskõik olevat.

Kuulsaim paik sellel saarel on ilmselt Patong Beach- pidude ja hulluste süda. Sinna oli mõnikord väga tore õhtuti minna ja lasta end sellel meeletusteookeaniga kaasa kanda. Ja tõepoolest ongi nii- peaaegu kõik neiud on tegelikult härrad, igas baaris toimub striptiis  (te ei kujuta ettegi, mida seal kõike näha võib...), tänaval jalutavad inimesed üritavad sulle kõigest väest hiidsisalikke sülle toppida ja iga kolmas naine kutsub  võimast Pingpong showd vaatama (selle kirjeldus ei kannata päevavalgust). Noortest tai prostituutidest ja hallipäistest vanamehenässidest rääkimata.. Seda kõike on tegelikult lihtsalt põnev näha.

Muide, tundub, et Phuketis on meeletult palju venelasi. Söögikohtade menüüd on lisaks tai- ja inglisekeelele ka meie idanaabrite keeles ja kaupmehed üritavad mind oma poodidesse meelitada venekeelsete tervitustega. Mõistan, et nad üritavad oma äri teha ja turistidele meeldida, aga ma pidin iga päev mitu korda täpsustama, et "I´m not from Russia!!!!!"

Muidu on Tais tore ka see, et saan järjekordselt elada odavates backpackeri hostelites, mida Indoneesias väga ei leidunud. Balil pidin otsima alati Homestay ja broneerima üksinda kaheinimese toa, mis tegi elukoha veidike kallimaks. Nüüd elan  hostelites, mis on soodsad ja sotsiaalsed ning teevad ka inimeste leidmise lihtsamaks.

Tais on muidu ainult kaks aastaaega- niiske ja kuiv. Praegu peaks olema neist esimene ja kuulsin juba enne, et kui siin juba sajab, siis tavaliselt on vihm korralik. Õnneks vähemalt hetkel (ptüi-ptüi-ptüi) tundub ilm igati okei ja enamasti päikseline..loodetavasti nii see ka jääb.

Tai on budistlik riik ja üks päev käisime ka kohalikku vaatamisväärsust vaatamas- mäeotsa ehitatav Buddha kuju

Kata Beach

Patong Beachi põhitänav- Bangla road, kus kõik metsikused aset leiavad

Siin pildil olev neiu polnud tegelikult sugugi naissoost

Originaal Red Bull- nimelt pärineb see energiajook justnimelt Taist. Kunagi oli keegi mees Austriast siia tulnud ja avastanud huvitava maitsega joogi. Eurooplasel tuli äriidee- ta muutis veidike jooki, tegi selle gaasilisemaks ning uus maailmabränd oli sündinud. Kuuldavasti jagavad mehed kogu Red Bulli tulu omavahel pooleks. 

Bali puhkuse viimane neljandik möödus saare lõunaosas Padang-Padangis. See on väike surfiküla, mille ümbrus oli väga rahulik ja lõõgastav. Esimestel tundidel sattusin tänaval lobisema paari Java (Indoneesia teine saar) poisiga ja nad olid nii lahked ja toredad, et viisid mind kahel päeval motikatega sõitma ja seetõttu nägin ka palju ümbruskonda.

Eile õhtul käisin Uluwatu Ahvitemplis päikeseloojangut vaatamas. See on imekaunis kaljule ehitatud hiiglaslik templikompleks ja seal elab väga palju pärdikuid. Olin just vaadet imetlemas, kui üks ahv mulle pähe hüppas, haaras mu päev varem ostatetud päikeseprillid ja lidus katusele. See juhtus kõik nii äkki, et ma ei osanud muud teha kui karjatada ja siis ahastada, nähes, kuidas ahvipärdik juba rõõmuga mu prille närib. Lõpuks hakkasid mingid mehed seda teda tühjade purkidega loopima ja seejärel sain oma ühe sangaga ja hambajälgedega päiksekad tagasi. Samal hetkel haaras teine ahv juba mu kaamerast..aga see oli mul õnneks käe ümber ja ma olin pärdikust kiirem. Ma ei ole kunagi nii hullumeelseid ahve näinud kui seal.. kes järas kellegi jalanõusid, kes tahtis kellegi last kätte saada.. Ubudis olid nad kuidagi palju sõbralikumad.

Täna hommikuks olin ühe öömaja omaniku sõber taksojuhiga kokkuleppinud, et ta tuleb kell 3 öösel, võtab mu peale ja sõidutab lennujaama. Olingi siis õigel ajal ilusti ootamas ja aeg muudkui läks ja läks..lõpuks oli juba pool neli ja takosjuhti ikka ei olnud. Telefonile ta ei vastanud ja mu hinge hakkas juba paanika tekkima. Viimasel hetkel otsustasid  kaks sõpra mind hädast välja aidata ja motikatega ära visata. Üks võttiski  mu kohvri ja teine minu enda ning asusime teele. 

Paraku oli ilm täiesti kohutav- sellist vihmasadu pole ammu näinud..oli kottpime, vihma tuli nagu pangest ja nähtavus oli ümmargune 0. Lisaks hakkas ühel motikal bensiin otsa saama ja kõik bensujaamad olid kinni ning ühtegi inimest ei paistnud. Lõpuks leidsime ühe, kus istusid ka mingid mehed kontoris ja palusime neid südamest, et nad laseks meil  bensiini võtta. Aeg ju muudkui tiksus, ühtegi autot läheduses polnud, pidime sõitma üliaeglaselt ja ilma kütuseta oleksime täiesti plindris. Need aga ei saanud midagi aru, ütlesid, et "no english" ja "no petrol" , aga lõpuks saime neile käte- ja jalgadega  selgeks tehtud märksõnad "AIRPORT, TIME, EMERGENCY"  ja  saime oma tahtmise. Ma olin juba  närvis, sest me olime keset metsa ja ma tõesti ei tahtnud oma lendu kuramuse taksojuhi tõttu maha magada. Õnneks suutsid poisid ikka rahulikuks jääda ja südames olin isegi kindel, et lõpuks läheb kõik hästi.

Pärast bensiinipeatust läks ilm veidike normaalsemaks, nii et vihmasein taandus lihtsalt väga tugevaks vihmaks ja pärast pikki kannatusi paistiski lennujaama silt. Ma arvan, et sõitsime kokku umbes tund aega ja nähtavuse ning ohtlikkuse tõttu tundus see väga pika ajana, aga kohalejõudes tahtsin neid poisse lihtsalt pooleks kallistada. 

Kokkuvõttes jättis Bali mulle väga huvitava mulje. Alguses oli veidike ehmatav see kultuur ja inimeste hulk, tunglemine ning teenuste pakkumine. Ma kogesin palju, mida Balil pakkuda on- rahaga ülesaamist (kuidas nad turiste ära kasutavad), kõhuviirust ja  muud, aga sellel kõigel on siiski mingisugune  võlu. Loodus on seal  imeline, inimesed üldiselt siiski sõbralikud ja heatahtlikud, kultuur põnev ja värvikas ning toit imehea.. (kuigi pärast Bali Bellyt ei suutnud ma mitu päeva indoneesia toitu süüa). Ja see kõik on olnud lihtsalt uskumatult hullumeelne aga põnev seiklus..

Praegu istun Singapuri lennujaamas, kust me kunagi armsa Janeliga oma reisi Austraaliasse alustasime.Seekord olen siin üksinda ja kuigi mu seiklus kestab veel kuu aega, on ikkagi kuidagi lõputunne..aga järgmine postitus juba Taist!

Nusa Dua

Flaybe´ga Javalt

Koht nimega Dreamland

Hindude õnnetoovad taimekujukesed

Uluwatu

Kauplemisprotsess.. paljud kaubamehed ja naised on ikka väga pealetükkivad, aga eks nad peavad oma perele kuidagi raha teenima.. Indoneesias on loomulikult ka väga palju vaeseid..

Magic Mushroomsid on siin muide legaalsed ja neid saab osta igaltpoolt..kohvikutest saab tellida näiteks seentega piima- või viinakokteile..

Uluwatu Ahvitempel

Meie öömaja seltskond

Päevad  Gili Trawanganil olid üldjoontes suurepärased. Seal oli ülimõnus atmosfäär- rahulik ning hea vaheldus inimestest pungil Balile. Päeviti vedelesin rannas, käisin snorgeldamas, jalutasin ringi ja nautisin head toitu. Ka seltskond oli garanteeritud- juba esimesel päeval tutvusin tüdrukutega USAst ja Inglismaalt. 

Paraku juhtus üks nõmedamaid asju, mida ma ette kujutada oleks suutnud- minu mugav, vee- ja backpackerikindel kaamera läks katki. Kuna inimeste inglise keel pole just kuigi hea, on keeruline kelleltki spetsialistilt parandamiseosas nõu küsida, ja seetõttu pidingi viimaseks kuuks endale mingisuguse odava alternatiivi leidma. Loodetavasti saab Eestis sellega midagi siiski ette võtta, sest see kaamera oli minu rännakutel parimaks sõbraks.

Viimane õhtu  saarel kujunes väga toredaks, aga paraku tegin ma hiiglasliku vea- mõtlesin, et kui kõik joovad jääkuubikutega kokteile, ei tee see üks joogike ka mulle kurja. Järgmine hommik, kui sadamas oma laevukest ootasin, sain aru, et olin eksinud..

Ma arvan, et kogesin, mida kujutab endast "Bali belly". Mul oli selline tunne, et järgnevad 10 tundi tulevad äärmiselt katsumusterohked, sest ma olin pidevalt oksendamise äärel. 

Eelmine kord oli  Lombokilt Balile sõit umbes 4 tundi, aga seekord kestis see irooniliselt peaaegu poole kauem. Lõpuks, kui Bali juba umbes 500 meetri kauguselt paistis, jäi meie laev keset lained seisma ja pidi 2 tundi ootama, kuni sadamas vaba parkimiskoht tekiks. No selline organiseerimine võib küll ainult Aasias olla..

Lõpuks juhtus ime ja jõudsimegi pimedatel õhtutundidel Balile (lubatud kellaajast 4 tundi hiljem). Järgmiseks pidin sõitma Denpasari, et saada hiljem kätte Tai viisa ja pass. Loomulikult olin ma ainus, kes sellesse pealinna suundus ning turismivaesuse tõttu pole seal öömajade leidmine sugugi nii kerge kui mujal. Kui lõpuks kell 10 bussist maha astusin ja üritasin juhilt nõu küsida, et kus saaks odavalt magada, ei saanud see minu küsimusest midagi aru. Järgmise minuti jooksul olid meie ümber kogunenud umbes 15 kohalikku, kes kõik tahtsid lobiseda ja olid väga lärmakad, aga ei osanud inglise keelt ega mõistnud absoluutselt, kuidas mind aidata. 

Ma olin selleks hetkeks surmani väsinud, mul oli süda paha ja kogu olukord ajas peaaegu pisarad silma. Lähedal ei paistnud mitte ühtegi hotelli.. Lõpuks võttis üks kohalik mind oma motika peale ning hakkasime lähedal olevaid kohti läbi vaatama. Pärast ringisõitmist leidsime lõpuks  "hotelli", kus mulle tuba leiti. Prussakas jooksis keset põrandat ja rent oli kallim kui lootsin, aga sel hetkel mul oli täiesti ükskõik.

Hommikul mõistsin, et mul tegelikult vedas väga. Hotelliomanik oskas piisavalt inglise keelt ja oli väga abivalmis- sõidutas mind oma mootorrattaga Tai saatkonda ja pärast  läksime ka tehnikapoodi, kust ma endale uue kaamera sain. Ta oli nagu ingel sellel raskel hetkel ja praeguseks olen tema abiga jõudnud ka Lõuna- Balile, kohta nimega Padang-Padang.

Ma ei ole ikka päris terve ja ma pole kahe päeva jooksul peaaegu ampsugi söönud, aga ma tunnen, et ei hakka enam surema ja see on juba tore märk. Vaikselt hakkab isugi juba tagasi tulema..Aga rummile ja cocale ma enam jääd lisada ei luba!

Gili Trawangan, kus liiguti ringi ainult rataste ja hobustega

Hobuseid oli algul tore vaadata, aga ega nad vist väga õnnelikud seal ei ole..

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi oma elus näinud nii ilusat kristallselget vett

Hazel Inglismaalt joonistas minust pildi

Muide, ükskord kui ma snorgeldama läksin ja pea vette pistsin, vahtis mulle vastu midagi meremao sarnast. Ta oli päris väike ja valge ning vahtis mulle lõuad ammuli vastu umbes poole meetri kauguselt..pidin peaaegu südamerabanduse saama..

Üks maalilisemaid momente oli päikeseloojang, mil hobune oli koos lastega vees

Minu teekond Gililt Denpasarini ja järgmisel päeval Padang-Padangi