Vahepealsetel päevadel on juhtunud nii mõndagi. Eelmises postituses kirjutasin, kui sõbralikuks on minu ülemused muutunud ning loodetavasti jõuan enne järgmist valusat laksu Port Douglasest lahkuda. Ei jõudnud- nemad olid selles lahingus kiiremad.

Nimelt sain pärast mõnusat tööpäeva ja nendepoolset pugemismaratoni üllatava sõnumi, et minu koristatud köök oli must ja neil on oma standardid ning mind enam tööle ei tahetata. Viimase päeva palk oli toimetatud Dougiese valvelauda. No tere talv! Ma ei olnud absoluutselt kurb, pigem üllatunud ja pettunud nende haletsusväärsuses.

Esiteks- kui ebaprofessionaalne peab olema, et kedagi tekstsõnumi kaudu vallandada? Teiseks- miks toimetada see palk salaja valvelauda ja eirata igasugust näost-näkku vestlust? Kolmandaks- me koristasime tuba koos konnasööjaga (Marc).. kuidas saab see ainult minu süü olla? Tõepoolest, selles ruumis tegin mina kööki, aga kui ta nii suur supervisor ja boss oli, miks ta siis midagi ei öelnud.. ainult Michellele oli kitunud, et Sanna süü. Neljandaks- neil ei ole mitte kunagi minu kohta mingeid komplikatsioone olnud.. Michelle on alati väitnud, et ma töötan liigagi korralikult. Olen mitmed korrad Marci järelt salaja köögikappidelt viimasel hetkel näiteks kohvipritsmeid pühkinud. Ja viiendaks- mulle jääb kahtlaselt mulje, et nad kavatsesid minust lahti saada nii või teisiti, sest neid kümmet töötundi nädalas on väga raske kahe inimese vahel jagada ning eelmisel aastal olid nad nähtavasti Marcile lubanud töö tagasi anda. Mind kasutati lihtsalt ära.

Teadsin, et tulgu mis tuleb, mina võtan endas viimased julguseraasud kokku, lähen sellesse tobedasse hotelli ning küsin otse, milles probleem. Jalutasingi kohale ning pärisin rahuliku hääletooniga nende käitumise ja probleemide kohta. Michelle ei osanud mind ilmselt oodata ja ega ta midagi tarka öelda ka ei suutnud. Mainis, et köök ei olnud puhas ja minu teistele tähelepanekutele vastas umbes tooniga, et "hakka nüüd minema..ma ei taha sinuga rohkem rääkida". Ta oli justkui veidi kuri ja ütles, et pean endale uue töökoha otsima. Haha, ega ikka ei pea küll. Ning mu "lemmik" osa meie vestlusest oli

Michelle: "I give you one advice.. lose this attitude"
Mina: "Which attitude?"
Michelle: "This attitude, what you have at the moment"..

Ma olin tõepoolest väliselt väga rahulik, tahtsin lihtsalt aru saada, milles ma "eksisin" ja rääkisin temaga isegi võimalikult sõbralikult..

Lõpuks ütlesin, et " I dont feel that you have been nice with me..why should I keep it as a secret, what is really going on at this hotel?!".  Ühesõnaga, ei läinud lahku kõige sõbralikumalt, aga samas mul oli päris hea tunne, et olin lõpuks ometi enda eest seisnud ja oma südame puhtaks rääkinud. Ma ei tea, kas seal köögis oli midagi viga või mitte, aga isegi kui oli, siis on mul ei ole väga kahju. Vähemalt ei juhtunud see kõik varem.

Otsustasin, et viimaseks nädalaks ma enam Port Douglasesse ei jää. Tean seda kohta piisavalt hästi- oleksin lihtsalt vegeteerinud, renti maksnud ja söönud. Täna sõidan bussiga Athertoni ja peatun mõned päevad seal farmis, kus ma kahe kuu eest üks õhtu grillipeol käisin. Nad on väga kenad inimesed, elavad imelises paigas ja on mind rõõmuga valmis vastu võtma.

Hetkel olen mõned tunnid Cairnsis. Siin on hästi palju backpackerite reisibüroosid, kust saab endale ekskursioone broneerida ja tasuta internetti kasutada. Astusingi ühte sisse ja siin töötav mees ütles mulle, et " Hi..how was Port Douglas?" Ma ei saanud alguses aru, et kus ta teab.. Jätkas siis, et " you are from Estonia, yes.. I remember you. " Kujutate ette..kahe kuu eest olin korra siin büroos ja broneerisin endale Port Douglase´ hostelit. Siin käib iga päev sadu inimesi, aga millegipärast oli tal meeles, et ma nii ammu siin kümneks minutiks peatusin. Uskumatu teenindus ikka..

Peetri ja Kajaga kalal

Ilus õhtu Muniga vahuveini, maasikate ja šokolaadiga päikeseloojangut vaadates

Sam ja Yvonne

Selline oli meie külmkapp Dougieses. Siit ei pruugi nii paista, aga tegelikult mahutab see umbes 200-300 inimese toitu. Päris tihti oli raskusi oma kastile koha leidmisega ning sageli võis avastada asjade kaotsiminekut. Isegi kui suurem osa reisijatest on normaalsed inimesed, satub nii suure seltskonnapeale ikka paar, kes arvavad, et on väga normaalne teiste šokolaadi, mune ja piima varastada..

Kuivainete kapp

Viimane õhtu Dougiese baaris

Margusega

Väga huvitav vana. Näeb välja veidike nagu Albus Dumbledore ja tegelikult "Videviku" sarjast ta kuulnud polnud. Lihtsalt oli selle särgi kuskilt leidnud. 

Hea sõbra Sandiga

Armas Joel

Imelise Lucyga

Pärast eelmise postituse kirjutamist on tööandja Michelle muutunud minuga erakordselt sõbralikuks. Kallistab, musitab ning teatab, kui väga ta mind ikka armastab. Üks päev saatis pärast tööpäeva sõnumi, et "thank you so much for your help, you are awesome. xxx" Ma ei tea, mida sellest kõigest arvata. Eks nad mängivad minuga ja võib-olla tunnevad mõningaid süümepiinu. Mina aga olen pisut liiga pehme ja mõtlen, et äkki nad ongi tegelikult südamest head. Kuni järgmise valusa laksuni.. loodetavasti olen aga enne seda juba jalga lasknud.

Prantsuse Marciga saame ka nüüd normaalselt läbi. Ütlesin talle, et see ei ole midagi isiklikku. Keeruline on ju koos töötada, kui mingisugused läbirääkimata pinged inimeste vahel on. Ta on üldiselt täitsa tore, kuigi vahetevahel üritab mingisugune suur supervisor olla ja minu tööd kontrollida. See on kergelt ärritav, aga võiks olla ka palju hullem.

Kostitan teid nüüd aga natukene meie eilse peo piltidega. Tegemist oli üle pika aja kostüümipeoga, aga eks teema nimetuse üle võib iga üks ise nuputada. Minu enda osavõtt oli väga spontaanne ja välimus pigem tagasihoidlik, aga üldiselt olid  inimesed  päris palju vaeva näinud. Mõni käis isegi teisest linnast aksessuaare või kostüümi muretsemas. Oli üle pika aja üks tõeliselt vinge õhtu - äärmiselt lõbus ja veidike kummaline.

Natuke nalja ka

Tüdrukutega

Kuu aja eest olin ma veel äärmiselt mures, et pean oma tööandjatele siiajäämise osas valetama. Nähes aga seda, kui  ebasiirad nad nüüd on,  hakkab aga igasugune süümepiin haihtuma.

Nagu te teate, on minu töötundide arv kahetsusväärselt väike ning ka kauaoodatud "season" pole ikka veel alanud. Sellegipoolest ütles mu ülemus mulle paar nädalat tagasi, et alati leiab midagi, mida teha - saan näiteks kas või vanu külmkappe üle värvida, et neile veidike esinduslikumat välimust anda. Järgmine päev (kolmapäev) saadeti mulle aga sõnum, et "no work until next tuesday". Kuna see kõlas väga pahaendeliselt, küsisin vastu, et äkki ikka midagi selle nädala jooksul leiab..et mul on tõesti veidike raha vaja...võin ju näiteks külmkappe värvida. Sellepeale vastati mulle, et "you should be happy that you have this job at all and don´t argue the point!" Õnneks kirjutati paar päeva hiljem, et kolm tuba vabanes, et äkki saan koristama tulla. Olgugi, et eelnev sõnum tundus väga ülbe, oli  nädal siiski oodatust parem ja eks tuleb silm jälle kinni pigistada. 

Kui ma nüüd aga pärast kahte järjekordset vaba päeva tööle läksin, sain kohe aru, et midagi on valesti. Lisaks minule oli hotellitoas ka mingi poiss. Nähes mu silmis segadust, tutvustas Michelle (tööandja) mulle prantsuse noormeest Marci ja väitis, et see poiss oli seal ka eelmine aasta ja hakkab nüüd minuga koos töötama.. Marc üritas mind siis veidike õpetatagi , aga halloo..ma olen juba poolteist kuud töötanud, ma tean isegi, mida ma tegema pean. See olukord oli ilmselt mõlemale keeruline, aga siiski ei suutnud mittemingisugune vägi mind Marci väga sõbralikult suhtuma panna. Mul endalgi ei olnud tööd..miks nad uue inimese palkasid?

Lisaks kõigele tuli välja, et kuigi ülemused olid eelmised kaks päeva  kinnitanud, et tööd ei ole, oli Marc ikkagi kohale kutsutud. Tema jaoks tegevust leiti, aga mind jäeti justkui kõrvale. Kuulsin muide , et Marcile lubati juba eelmise aasta lõpus, et ta saab selle töö tagasi. Veider, et nad mind üldse värbasid. Kuigi ega see ei ole tõepoolest prantslase süü. 

Kuidagi üleüldse kipub usaldusväärsus tööandjate suhtes igapäevaselt langema. Kui palju  on erinevaid asju lubatud ja siis muudkui üle lastud. Tehakse aga ilus nägu pähe ja räägitakse maad- ja ilmad kokku, aga seljataga lüüakse nuga selga.  Lisaks hämas Michelle mulle korduvalt, kuidas eelmine aasta töötas korraga neli inimest, sest nii palju tööd oli. Ee, isegi Marc ütles, et oli aasta tagasi üksinda. Tundub, et nad peavad mind lihtsalt lolliks. 

Igatahes, tundub, et nüüdsest on mul juba täiest ükskõik, mida nad teevad või ütlevad. Ajan veel viimased hetked poliitikat "kiss their asses, smile and wave", sest  muud varianti ma ka ei näe, ning ehk ütlen neile viimasel tööpäeval välja, mida ma sellest  kõigest tõeliselt arvan.  Elan lihtsalt viimased nädalad stressivabalt..või noh, üritan. 

Muide, vabast ajast rääkides - olen viimasel ajal päris palju eestlaste seltskonnaga olnud. Mul on hea meel, et nad nii toredad on oleme muide ka juba ühiseid tuttavaid avastanud.  Üks tüdruk osales näiteks eelmine aasta minu kooriprojektis "Eesti loitsud", kus ta käis ühe kontserdi jaoks abis. Just sellel korral mina esinemisest  osa ei võtnud, sest olin reisil. Kuidagi väga väike maailm ikka. Ning ma ei arvanud, et Vana Tallinna rüüpamine ja eesti naljade tegemine võib nii südantsoojendav olla. 

Ananassikaupmees turul.

Joel (UK), Josefina (Argentiina) ja Manuel (Itaalia). 

Steve

Eestlased Lora (vasakul), Ragnar ja Kaja. 

Minu armas sõbranna Gabriella Tšiilist. 

Ükspäev püüdsin kinni siinse vihmametsa iluduse "Mountain Blue". Nad elavadki ainult Põhja-Queenslandis. 

Tunnen endas viimasel ajal pead tõstmas mingisugusel rumalal rahutusel. 

Küsitakse väga tihti, et kas ma ootan  koju minekut. Olen aru saanud, et selle vastata on äärmiselt keeruline. Ühest küljest pean tõesti tõdema, et sellised mõtted tulevad kummaliselt tihti pähe. Kuidas ma tahaksin vanemate või vanaema tehtud kodusööki nautida, kassi väntsutada, sõpradega Boheemis Caesari salatit nautida ning vennaga Elva staadionil võidu joosta. Eelkõige tunda  korrakski enne iseseisvasse ellu naasmist taaskord turvalisust ja muretust, lükata eemale see kohustus iseendale leib hambad ristis lauale tuua. Hetkekski enne uude seiklusesse tormamist.. Samas olen kindel, et viimased päevad saavad ka siin olema väga keerulised, sest mõistes, et elu põnevaim ja vaheldusrikkaim aasta saab läbi ja ma naasen tagasi rutiini ning ei saa seda vabaduse tunnet enam võib-olla kunagi, tekitab väga suurt hirmu. 

Mõned kuud tagasi kuulsin osadelt inimestelt mõtteid, et nad on väsinud reisimisest. Neid ei huvita enam külastamata kohad ja nad ei ole sugugi kurvad, kui nad korallrahule ei jõua  või näiteks Melbourne´i vahele jätavad . Ma mõtlesin alati , et appi, mis imelikud inimesed.. neile ei meeldi reisida ja nad ei saa aru, mida kõike nad maha magavad. Nüüd mõistan seda veidi paremini. Kõik on hästi ja ma olen siiani rõõmuga valmis kõike nägema ja kogema, aga üks hetk lihtsalt ei jaksa enam seda kõike endasse ahmida. 

Võib-olla on asi ka selles, et tunnen, et olen justkui sunnitud ja tahan võtta viimastest hetkedest maksimumi. Teha oma Austraalia to-do list ja elada iga hetk võimalikult intensiivselt. See on sarnane Eestimaa suvega, kui oleme peaaegu nagu kohustatud iga vähegi päikselist päeva väljas veetma, sest teame, et kauaks seda ei jätku. Vahel tahaks sellest puhata ja teki all filmi vaadata, aga see tekitab natuke justkui süümepiinu, sest jumal küll.. seda jõuab ju terve talv teha. 

Lisaks olen mõlgutanud oma mõtteid ka selle üle, et kõik kipuvad arvama, et ma olen täielikus paradiisis. Tõepoolest ei oska imelisemat paika ette kujutada kui Port Douglas- ookean, päike, vihmamets, troopika, aga ikka näen ma enda ümber inimesi, kes ei ole õnnelikud. Kõige rõõmsamad on need, kes on tulnud siia oma lühikest puhkust veetma. Neile aga, kellele see keskkond igapäevaseks muutub, sellest kõigest enam ühel hetkel ei piisa. Kedagi ei tee õnnelikuks pelgalt ilus paradiislik rand, vaja on progressi, muutust ja põnevust. Ma püüan ikka ja alati hinnata seda, mis mul on ja ma tunnen ennast õnnelikuna, aga vahepeal närib hinge mingisugune rahutus ja ma ei tea, kust see tuleb. 

Muidu nüüd, kui ma enam töö pärast ei stressa, tundub see koht aina kenam. Kõik on ikka ja alati iseenda peas kinni. Üritan veel viimaseid väikeseid unistusi ellu viia ja Austraaliat kogeda. Täna sõin näiteks esimest korda känguru liha. 

Kusjuures, uudis on ka see, et ma ei olegi enam ainus eestlane Dougieses.. Mul on uus sõber Margus, kellega sattusime kokku köögis kõrvuti hommikusööki valmistades. Ta on väga tore ja ma ei uskunud, et mind teeb eestikeeles suhtlemine üle pika aja niivõrd rõõmsaks. Tegelikult pidi siin nüüd veel 2 paari olema ja keegi teine noormees, aga nendega ma veel kohtunud pole. Ega ma väga seda kontakti ei otsi ka- tahan siin ikka põhiliselt inglisekeeles suhelda. Aga Margusega on siiski tore rääkida. 

Rentisime üks päev sadamast paadi ja käisime jõel. Pildil on Iisraeli poiss, kelle nimi kõlab umbes nagu "Urr". 

Sadam

Josefina (Argentiina), mina, Gret? (Iisrael- nad hääldavad R-tähte teisiti ja tal on kõige keerulisemalt hääldatav nimi, mida ma kunagi kuulnud olen), Volka ja Muni (Saksamaa)

Selline oli ka meie paat. See on väga lihtlabane ja igasugune "paadinina" puudub. Tagasiteel möödus meist väike mootor-kummipaat, mis tekitas hiiglasliku laine. Järgmine hetk oli meie laevuke täiesti kaldes ja paadinina veeall. Terve põrand oli juba vett täis. Kiljusime ja igasugused mõtted käisid juba peast läbi, aga õnneks oli roolis rahulik Urr, kes suutis olukorra taas kontrolli alla saada.

Olime õnnelikud ja sattusime nägema ka kolme krokodilli jõe ääres pikutamas. Nüüd oli tegemist suurte ja ohtlike soolavee-elukatega, kes võivad ka inimestele väga ohtlikud olla. Õnneks jäime ellu ja olime veel väga põnevil ja rõõmsad. 

Armsa Muniga

Väga veider elukas, kes üks päev õues laua taga istudes puu otsast alla kukkus. See oli nagu väike ninasarvik. Ma ei ole kunagi ühtegi nii imelikku elusolendit näinud. 

Teine kummaline putukas, kes näeb välja täpselt nagu puuoks.