Viimased päevad on elu Port Douglases natukenegi õitsele löönud- eile algas kauaoodatud 10-päevane karneval ning õhtul külastasime laata, vaatasime värvikat paraadi ning oodatust paremat ilutulestikku. Nüüd peaks siin iga päev miskit toimuma- näiteks mitmeid kontserte, aga paraku olen ma praegu kahetsusväärsel säästurežiimil ja eelistan tasuta või väga odavat meelelahutust. 

Otsustasin , et üritan olla võimalikult rõõmsameelne ja muretu olla ning nautida oma viimast kuud Austraalias- näha ja teha veel nii palju kui võimalik. Üks hommik hüppasime Muniga mugavustsoonist välja, ärkasime kell 5.30 ja läksime randa päiketõusu vaatama. See oli tohutult ilus ja maagiline. Istusime liival ja üks hetk märkasime kaugelt delfiini veest välja hüppamas. Lõpuks ometi!  Nautisime seda hetke väga - tõusev päike, aktiivsed inimesed koertega rannal päeva alustamas ja kauguses siit-sealt vilksatuvad delfiinid. Midagi erakordset! 

Olen unustanud teile rääkida tüüpilisest käitumismustrist, mis on äärmiselt kohane austraallastele (ja ka inglastele). Inimesed on väliselt väga viisakad ja tänaval jalutades tervitavad alati vastutulijat. Samas ei ole see lihtsalt "hi" või midagi, see on alati " hi, how ya doin´?" Ma ei mõista kunagi, et kas nad ootavad ka vastust ja see on enamasti üpris kohmakas moment. Vastan siis tavaliselt, et "hi, good" või midagi..aga siis tekib uus küsimus, et kas ma peaks ka vastu küsima?  Ütlen siis  umbes, et "you?" Hiljem mõistan, et inimene on juba 20 meetri kaugusel.. Loomulikult ei huvita siiralt ühtegi tundmatut, kuidas sul läheb, aga see on lihtsalt tava. Ja kui ma ei vasta, olen ma ebaviisakas.. Miks ei või lihtsalt öelda "hi"? Minu arust on see tobe ja  sisutühi, aga eks siin olles tuleb ikka kohalike tavadega arvestada. 

Muide, nüüd on lõpuks teada ka plaanid Austraaliast lahkumise osas. 25. juunil lendan Cairnsist Austraalia teise otsa Perthi, veedan seal päeva ning põrutan edasi Balile. Just nii oli kõige odavam lennata. Täpselt ei teagi, mis ma nende 40 päeva jooksul Aasias tegema hakkan, aga tahaks kindlasti Indoneesias ringi vaadata ja siis Taisse põrutada, kust mul augusti alguses ka kojulend on. 

Hommikune päikesetervitus Four Mile´ Beachil.

Kui te nüüd väga pingutate, võite kauguses näha ühte väikest täppi. See on paraku parim pilt, mis mul delfiinist saada õnnestus...

Port Douglas Carnivale. Laat. 

Paraad

Viimase nädala jooksul stressasin kahetsusväärselt palju töö ja raha pärast. Ma tõepoolest lootsin, et olen selle seitsme kuu jooksul õppinud elu vabamalt võtma, aga mõistan, et pabistaja ja muretseja on minus vähemalt mingil määral siiani säilinud. Eriti hetkes, kus piltlikult öeldes  oma elu ja unistuste nimel tõepoolest võitlema peab. 

Mind viis endast välja eelkõige see, et ma tunnen, kuidas aeg tõepoolest lendab- mul ei ole palju aega, et koguda kokku raha Aasia reisiks ning ehk midagi isegi Eestiks kõrvale panna. Kõik siin ju muudkui lubavad- "kahe nädala pärast algab hooaeg..siis on rohkem tööd kui tegijaid!" Kallid inimesed, te väitsite seda kõike  ka 3 nädalat tagasi..üks poiss, kes on siin juba kauem püsinud, ütles, et hooaja alguse saabumisest räägiti juba märtsis. 

Lisaks minu "poole" kohaga töö hotellis on vähenenud 8 tunnini nädalas! Seda eriti eelmisel nädalal, mil tõepoolest sadas ja Port Douglases valitses väga rahulik meeleolu. Nähtavasti peaks nüüd paremaks minema, aga kõik on väga etteaimamatu ja ma ei usalda sinisilmselt enam  ühtegi prognoosi. 

See kõik ajas mind väga närvi ja mõtlesin, et mulle aitab sellest elust siin ja lähen pakin hoopis banaane.  Miks mitte? 20 dollarit tunnis, pikad päevad, kindlustatud töö (vaatame korraks mööda madude ja ämblike hordidest, kes banaanikobarates elavad ). Eks see mõte tulenes rohkem paanikast ja järgmisel päeval banaanihostelisse helistades öeldi mulle, et 2-3 nädalat tööd pole, sest turuhinnad on hetkel väga madalad. Ma usun, et see oli märk, et ma peaksin siiski veel siia jääma ja proovima..proovima..proovima.

Varasemalt, kui ma "jobhuntimas" käisin, läksin ainult baaridesse ja restoranidesse, et saaksin teise poole kohaga töö, mida õhtul teha. Et ei peaks oma hotelliülemustele ära ütlema. Paar päeva tagasi mõistin, et kõigil mu siinsetel sõpradel oli õigus, kui nad seda kuuldes mulle kaastundlikult otsa vaatasid ja korrutasid, et ma ei saa ainult teiste peale mõelda, ma pean ise ellu jääma. Lõpuks sain aru, et jah.. mul ei ole palju aega- pean oma piire laiendama ja vajadusel hotellitööst ära ütlema ja midagi muud leidma.  Peab olema isekas, et läbi lüüa. Vähemalt praegu. Tegelikult ju vahet ei ole, sest mu praegune töögi püsib valedel ja üks kord see kuri päev saabub nii või teisiti, mil ma pean neile ütlema, et ups.. ma  pakin oma asjad kokku ega püsi teiega oktoobrini. 

Eks näis.. kõigest hoolimata usun, et varsti see suur "hooaeg" siiski algab,  ma leian töö, saan palju raha ja olen hästi õnnelik. Ei viitsi enam stressata, vaatan mis elu toob- hoian silmad/kõrvad lahti ja üks hetk loksub kõik paika.. nagu alati. 

Lõbustamatest sündmustest rääkides on siin vahepeal ka tore olnud. Teisipäeval toimus näiteks Dougies`e vabalava üritus,  kust ma otsustasin samuti sama päeva pärastlõunal  osa võtta.  Kuigi siin hostelis elab mitusada inimest, oli erinevaid esinejaid võimalik kahe käe sõrmedel üle lugeda- ikka ühed ja samad  muusikud. Ise laulsin Alanis Morrisette laulu "Ironic" ja mind saatis mu sõber Joel. Meil läks üllatavalt hästi, inimesed olid vaimustuses ja üllatunud ning  ei mäleta, mil viimati ühe õhtu jooksul nii palju ilusaid sõnu kuulsin. Ma olin nii õnnelik, et suutsin oma hirmust ja varjust üle hüpata ja üle pika aja jälle lavale saada. Laulust on ka video, mis irooniliselt jäi simkaardi täissaamise tõttu poolikuks ja mille üleslaadimine austraalia kohutava internetiga on raskendatud, aga ehk ühel ilusal päeval saan seda teiega siiski jagada. 

Kuna siin midagi väga teha ei ole ja ma olen otsustanud ennast võimaluse korral mitmekülgselt areneda, käisin ühel õhtul ka tasuta salsatunnis. See oli päris tore- sain ennast ladina rütmidega liigutada, 3 dollarist sangriat nautida ja mingisugustki vaheldust siia suhteliselt tavalisse argipäeva.  

Pildid meie esitusest on kahetsusväärselt kehvad.

Salsa!

On uskumatu, kuidas aeg siin riigis alles lendab. Ma tunnen, et see oli just äsja, kui ma oma viimasel Eesti päeval kodus paanitsesin ja mõtlesin, et ei jõua kuidagi oma kohvripakkimisega õigel ajal ühelepoole ning kuidas see aasta siin eemal ülemõistuse pikk aeg tundub. Nojah, siin ma nüüd siis olen... igapäevaselt uute inimestega tutvudes ja nende populaarsele küsimusele vastates, pean nentima, et saabusin siia juba oktoobris ja see oli..appikene..rohkem kui pool aastat tagasi!

Siiski pean tunnistama, et vähemalt endiseid õudusunenägusid kodumaale tagasinaasemisest ma enam ei näe. See oli varasemalt ilmselt märk tundest, et ma pole siin veel lõpetanud.. Ega vist pole siiani ja juba võib mu seikluse lõpujoont mägede tagant aimata.. mis on siiski mõnevõrra hirmutav, sest Austraalia ja backpackeri spontaanne elustiil on midagi, mida rutiinsesse ellu tagasiastudes väga igatsema võib hakata. 

Kuigi ma tajun siiani, et minus elab loodetavasti igavesti üks rõõmus ja õnnelik sinisilmne laps, tunnen ma ennast praegusel hetkel omavanustega suheldes täieliku vanainimesena. Alateadlikult valin ma enda ümber tihtilugu mõned aastad vanemad rändurid, kellega on kuidagi palju lihtsam ja huvitavam. 

Loomulikult ei saa üldistada, aga näiteks inglismaa ja ameerika 18-20 aastased ei oma tihtilugu absoluutset mingisugust vastutustunnet. Iga pidu on nende jaoks võidumees see, kes liigse alkoholi tõttu mitte midagi aru ei saa,  põõsas oksendab ja siis kõigile kuulutab, kui "smashed" ta oli. Lisaks kurdavad nad, kuidas neil  isegi rendiraha  ei ole, aga 10 minutit hiljem näen ma neid jälle punaste silmadega õlle kulistamas. Ja siis väidavad, et nad ise ka ei tea...eile oli pangakonto miinuses, aga nüüd on kuidagi raha sinna peale tekkinud. Emme-issi vist salaja kandsid.. ja see kordub nii ka järgmine ning ülejärgmine päev. Ja mitte et meeleheitlikult tööd otsida, vaatavad nad telekat, ujuvad basseinis ja kurdavad, et neil on igav. 

Loomulikult ma mõistan, et elu tuleb nautida ja ka mulle meeldib pidu, et nad on sellises staadiumis, kus mina oma sõpradega võib-olla 3-4 aastat tagasi olin (kui üldse). Mulle öeldakse tihti, et olen mõistlikum kui enamik eakaaslasi siin. Lisaks olen aru saanud, et vähemalt Dougies`es, on poistega jutupeale saada üldiselt kergem. Muidugi, ega ma siiski ei kurda, kuna tegemist on suure hosteliga, on valikuvõimalust kellega suhelda palju. Ja minu ümber on väga ilusad inimesed.. nagu alati selle aasta jooksul. 

Paar päeva tagasi otsustasin esimest korda elus skateboardiga sõita . Kusjuures, mul tuli päris hästi välja ja ma tõepoolest naudin seda, aga teisel sõidukorral juhtus ka üks naljakas vahejuhtum. Kimasin siis ühel tänaval  ja sõitsin mööda majast, kus 2 väikest tütart ka sama teha proovisid. Mind nähes ütles nende isa neile, et "näete, suur tüdruk saab hakkama..küll teie ka suudate". Tundsin veidi kohmetult, sest ega ma kuigi kindlalt end siiski ei tundnud.. Astusin rulalt maha, vaatasin nende poole ja naeratasin. Järgmine hetk taipasin, et ups.. skateboard kihutab minema ja otse...tänavarentslisse/kanalisatsiooniauku. Seepeale kukkus terve pere kõht-kõveras naerma ja ka mul oli väga lõbus, aga veidike piinlik ka.. Polnud ju isegi mitte minu rula- kuidas ma nüüd selle omanikule selgitama peaks? Õnneks ütles see mees, et "ahh..ära mureste, mul on omad nipid"..Tõstis siis selle võre maaküljest lahti ja peale mõnigat küürutamist tõstis minu skateboardi haisvast veest välja. Lõpp hea, kõik hea.. kutsusid mu veel enda juurde, et rula nätsukommilõhnalise seebiga puhtaks pesta ja ütlesid, et võin järgmine päev nende tüdrukutega mängima tulla. Nojah, võib-olla järgmine kord.

Muide, juhtum ka rubriigist "väike maailm". Täna helistas mulle Merja, kes peatub hetkel mingisuguses Harekrishna farmis ja ütles, et on koos ühe minu sõbraga. Samal hetkel kuulsin oma armsa Avely, kes on pool aastat Londonis elanud ja nüüd siia mandrile tulnud, häält minu nime hõiskamas.. Nad sattusid täitsa juhuslikult kuskil metsas kokku ja jutusees mainis Merja, et reisis ühe Eesti tüdruku, Sannaga.. Avely oli siis küsinud, et "SANNA KARINA?" Ja oligi nii... uskumatu.. ma loodan, et selle viimase kuu jooksul meie teed kalli sõbrannaga miskitmoodi siiski ristuvad..kuigi praegu on ta võrdlemisi kaugel (Brisbane´i lähedal). Igaljuhul südantsoojendav juhtum. 

Minu praegune kodu, Dougies Backpacker

Käisime üks päev sõbranna Muniga rannast kookoseid otsimas, sest Jack paistis teadvat, mis nendega pärast ette võtta. Kahjuks olid käeulatuses ainult väiksed rohelised, mis olid liiga toored ja kokkuvõttes mingit viljaliha neis sees polnud. Järgmine kord olema ehk targemad.

Kookose avamise protseduur

Jalutustee tööle/linna

Meie naaber. Taipasin, et pole teile rääkinud, kust see lause "I wish I had a mango tree" pärit on. Nimelt on austraalia bändil Angus and Julia Stone sellenimeline laul. Loomuliult oleks eksootiline ka lihtsalt sellist puud oma tagaaias omada.

Minu sõber, kes juba teist aastat Port Douglases oma raha tänaval musitseerides välja teenib. Elab hästi kusjuures. 

Eile öösel seltskonnaga väljas istudes, kuulsin kuskilt, et keegi olla madu näinud. Jooksin taaskord  oma kaameraga kohale ja nägin seekordset elukat umbes meetri kauguselt eelmisest ussist. Tegemist on Brown Tree Snake´ga, kes võib nähtavasti rünnata, aga pole mürgine. Eile õhtul tegeles ta oma õhtusöögiga (lind). 

Minu tööpäev hotellis Marina Terraces

Paljude vooditega kasutatakse selliseid lukke, et vajadusel saaks üksikvoodid kokku monteerida või hiljem taaskord avada.

Väike, aga kodune hotell.

Minu armas tööandja Michelle, kellega me tavaliselt koos töötame.

Meespool Tim, keda mul kaameraga tabada ei õnnestunud, on suur spordi- ja sportlastefänn. Ta kogub nende riideesemeid ja allkirju. 

Mida võtta ette Port Douglases

Meie hotellis elavad koerad.. Siin on noor ja (üldiselt) energiline Simon.

Vanaproua Rosie, kes näeb välja nagu kaisukaru.