On uskumatu, kuidas aeg siin riigis alles lendab. Ma tunnen, et see oli just äsja, kui ma oma viimasel Eesti päeval kodus paanitsesin ja mõtlesin, et ei jõua kuidagi oma kohvripakkimisega õigel ajal ühelepoole ning kuidas see aasta siin eemal ülemõistuse pikk aeg tundub. Nojah, siin ma nüüd siis olen... igapäevaselt uute inimestega tutvudes ja nende populaarsele küsimusele vastates, pean nentima, et saabusin siia juba oktoobris ja see oli..appikene..rohkem kui pool aastat tagasi!

Siiski pean tunnistama, et vähemalt endiseid õudusunenägusid kodumaale tagasinaasemisest ma enam ei näe. See oli varasemalt ilmselt märk tundest, et ma pole siin veel lõpetanud.. Ega vist pole siiani ja juba võib mu seikluse lõpujoont mägede tagant aimata.. mis on siiski mõnevõrra hirmutav, sest Austraalia ja backpackeri spontaanne elustiil on midagi, mida rutiinsesse ellu tagasiastudes väga igatsema võib hakata. 

Kuigi ma tajun siiani, et minus elab loodetavasti igavesti üks rõõmus ja õnnelik sinisilmne laps, tunnen ma ennast praegusel hetkel omavanustega suheldes täieliku vanainimesena. Alateadlikult valin ma enda ümber tihtilugu mõned aastad vanemad rändurid, kellega on kuidagi palju lihtsam ja huvitavam. 

Loomulikult ei saa üldistada, aga näiteks inglismaa ja ameerika 18-20 aastased ei oma tihtilugu absoluutset mingisugust vastutustunnet. Iga pidu on nende jaoks võidumees see, kes liigse alkoholi tõttu mitte midagi aru ei saa,  põõsas oksendab ja siis kõigile kuulutab, kui "smashed" ta oli. Lisaks kurdavad nad, kuidas neil  isegi rendiraha  ei ole, aga 10 minutit hiljem näen ma neid jälle punaste silmadega õlle kulistamas. Ja siis väidavad, et nad ise ka ei tea...eile oli pangakonto miinuses, aga nüüd on kuidagi raha sinna peale tekkinud. Emme-issi vist salaja kandsid.. ja see kordub nii ka järgmine ning ülejärgmine päev. Ja mitte et meeleheitlikult tööd otsida, vaatavad nad telekat, ujuvad basseinis ja kurdavad, et neil on igav. 

Loomulikult ma mõistan, et elu tuleb nautida ja ka mulle meeldib pidu, et nad on sellises staadiumis, kus mina oma sõpradega võib-olla 3-4 aastat tagasi olin (kui üldse). Mulle öeldakse tihti, et olen mõistlikum kui enamik eakaaslasi siin. Lisaks olen aru saanud, et vähemalt Dougies`es, on poistega jutupeale saada üldiselt kergem. Muidugi, ega ma siiski ei kurda, kuna tegemist on suure hosteliga, on valikuvõimalust kellega suhelda palju. Ja minu ümber on väga ilusad inimesed.. nagu alati selle aasta jooksul. 

Paar päeva tagasi otsustasin esimest korda elus skateboardiga sõita . Kusjuures, mul tuli päris hästi välja ja ma tõepoolest naudin seda, aga teisel sõidukorral juhtus ka üks naljakas vahejuhtum. Kimasin siis ühel tänaval  ja sõitsin mööda majast, kus 2 väikest tütart ka sama teha proovisid. Mind nähes ütles nende isa neile, et "näete, suur tüdruk saab hakkama..küll teie ka suudate". Tundsin veidi kohmetult, sest ega ma kuigi kindlalt end siiski ei tundnud.. Astusin rulalt maha, vaatasin nende poole ja naeratasin. Järgmine hetk taipasin, et ups.. skateboard kihutab minema ja otse...tänavarentslisse/kanalisatsiooniauku. Seepeale kukkus terve pere kõht-kõveras naerma ja ka mul oli väga lõbus, aga veidike piinlik ka.. Polnud ju isegi mitte minu rula- kuidas ma nüüd selle omanikule selgitama peaks? Õnneks ütles see mees, et "ahh..ära mureste, mul on omad nipid"..Tõstis siis selle võre maaküljest lahti ja peale mõnigat küürutamist tõstis minu skateboardi haisvast veest välja. Lõpp hea, kõik hea.. kutsusid mu veel enda juurde, et rula nätsukommilõhnalise seebiga puhtaks pesta ja ütlesid, et võin järgmine päev nende tüdrukutega mängima tulla. Nojah, võib-olla järgmine kord.

Muide, juhtum ka rubriigist "väike maailm". Täna helistas mulle Merja, kes peatub hetkel mingisuguses Harekrishna farmis ja ütles, et on koos ühe minu sõbraga. Samal hetkel kuulsin oma armsa Avely, kes on pool aastat Londonis elanud ja nüüd siia mandrile tulnud, häält minu nime hõiskamas.. Nad sattusid täitsa juhuslikult kuskil metsas kokku ja jutusees mainis Merja, et reisis ühe Eesti tüdruku, Sannaga.. Avely oli siis küsinud, et "SANNA KARINA?" Ja oligi nii... uskumatu.. ma loodan, et selle viimase kuu jooksul meie teed kalli sõbrannaga miskitmoodi siiski ristuvad..kuigi praegu on ta võrdlemisi kaugel (Brisbane´i lähedal). Igaljuhul südantsoojendav juhtum. 

Minu praegune kodu, Dougies Backpacker

Käisime üks päev sõbranna Muniga rannast kookoseid otsimas, sest Jack paistis teadvat, mis nendega pärast ette võtta. Kahjuks olid käeulatuses ainult väiksed rohelised, mis olid liiga toored ja kokkuvõttes mingit viljaliha neis sees polnud. Järgmine kord olema ehk targemad.

Kookose avamise protseduur

Jalutustee tööle/linna

Meie naaber. Taipasin, et pole teile rääkinud, kust see lause "I wish I had a mango tree" pärit on. Nimelt on austraalia bändil Angus and Julia Stone sellenimeline laul. Loomuliult oleks eksootiline ka lihtsalt sellist puud oma tagaaias omada.

Minu sõber, kes juba teist aastat Port Douglases oma raha tänaval musitseerides välja teenib. Elab hästi kusjuures. 

Eile öösel seltskonnaga väljas istudes, kuulsin kuskilt, et keegi olla madu näinud. Jooksin taaskord  oma kaameraga kohale ja nägin seekordset elukat umbes meetri kauguselt eelmisest ussist. Tegemist on Brown Tree Snake´ga, kes võib nähtavasti rünnata, aga pole mürgine. Eile õhtul tegeles ta oma õhtusöögiga (lind). 

Minu tööpäev hotellis Marina Terraces

Paljude vooditega kasutatakse selliseid lukke, et vajadusel saaks üksikvoodid kokku monteerida või hiljem taaskord avada.

Väike, aga kodune hotell.

Minu armas tööandja Michelle, kellega me tavaliselt koos töötame.

Meespool Tim, keda mul kaameraga tabada ei õnnestunud, on suur spordi- ja sportlastefänn. Ta kogub nende riideesemeid ja allkirju. 

Mida võtta ette Port Douglases

Meie hotellis elavad koerad.. Siin on noor ja (üldiselt) energiline Simon.

Vanaproua Rosie, kes näeb välja nagu kaisukaru. 

Tervitused kuumast Port Douglasest! Elukene möödub siin mõnusalt- hommikuti teen mõned tunnid hotellis tööd, päeval  naudin randa ja õhtuti ajab üks pidu teist taga. Kõlab nagu paradiis, aga tegelikult mu südames ikka päris rahu veel ei ole. Tahaksin endale võimalikult ruttu lisatöö leida, et aega produktiivsemalt ära kasutada, aga ikka ja jälle öeldakse erinevatest restoranidest ja baaridest, et "väga tore, anna meile oma CV.. praegu on paraku rahulik ja me kedagi tööle ei võta, aga paari nädala pärast võtame ühendust". Nojah, lahe, aga tahaks  mingisugust kindlust, et saaksin ka oma Aasia plaane natuke mõtlema hakata. Samas öeldakse, et kui hooaeg pihta hakkab, peaks siin tööd kõvasti rohkem olema kui tööjõudu, ehk siis potentsiaali on.

Tööl on muidu väga tore. Mul on hotelli ja ülemustega ikka väga vedanud- atmosfäär on suurepärane. Paraku on ka seal keskmisest veelgi rahulikum ja 3-4 tunni asemel töötan tavaliselt 2-3. Vahel isegi vähem. Samas peaks see ajapikku paranema. Paljud hostelikaaslased on mu peale tegelikult väga kadedad, sest see on suurepärane töökoht ja kellegi teise ülemused ei kutsu neid näiteks pühapäevasele grillipeole koos pere- ja sõpradega. Michellel ja Timil on nimelt itaallasest vahetusõpilane, kes paari päeva pärast koju lendab ja tema puhuks oligi see istumine korraldatud. Sain süüa rohkem kui kunagi varem oma backpackeri elu jooksul ja kui kõht juba maksimaalselt täis oli, toodi lauale veel umbes 5 kodutorti/kooki, muhvinid, kreemid ja kõik muu hea ja parem. See kõik oli ülimalt kodune ja ma tundsin nagu oleksin vanaema sünnipäevale sattunud.

Ega rohkem uudiseid ei meenugi.. Ainult Merjaga, kellega me viimased nädalad koos oleme veetnud, läksid meie teed tänasest ahku. Ta sõitis Gold Coastile, kust lendab Bali saarele ja siis tagasi Soome. Päris kahju , sest ta oli ikka igavesti vinge reisikaaslane ja suurepärane sõber.. Aga see ju see backpackeri elu on..

Üks õhtu toimus meil siin mitteametlik kuid meeleolukas rannapidu.. Lõke, tuletantsijad ja trummid tekitasid ideaalse meeleolu..

 
Mina, Merja ja mu armas telgikaaslane Muni.

Järgmisel päeval sain osa ka esimesest basseinipeost. See toimus ühe suure ja uhke hotellialal. Sissepääs oli tasuta ja isegi tervitusjooke pakuti (mis..tõttöelda nägid välja kui mürk). Päeva naelaks jäi siiski saun, mis oli küll naeruväärselt jahe, aga tekitas siiski koduse tunde..

Cairns meeldis mulle linnana väga- troopiline ja  mitmekülgne, lisaks odavad hostelid, tasuta õhtusöögid ja treeningud.. näiteks üks päev käisin pargis koos paljude teiste 5-75 aastaste laste, vanaisade, emade ja backpackeritega zumbatamas. Lootsin ka üks hommik rannajoogasse jõuda, aga paraku oli uni siiski magusam. Üritasin Cairnsis tegelikult ka tööd otsida, aga see oli üpris keeruline, kuna tipphooaeg pole alanud ning innukaid backpackereid on liiga palju. Siis tegingi ühel õhtul spontaanse plaani- sõidan 60 km kaugusele Port Douglasesse ja jätkan oma otsinguid sealt. 

Olengi nüüd neli päeva siin veetnud ja oma eluga ülirahul. Tegemist on imekauni troopilise kuukortlinnaga, mis on kusjuures Austraalia parimate külade edetabelis auväärsel 3ndal kohal (selline tabel tõepoolest eksisteerib). See on nagu paradiis- imekaunis rand, sadam, troopika ja kõik mida hing ihkab. Töö leidsin  juba esimesel päeval ja teenin oma elatist nii nagu enamik siinolijaid- olen housekeeper ehk koristan hotelli. Päris naljakas ikka- mu lähedased teavad, et ma ei ole kunagi näidanud eriti suurt vaimustust koristamise vastu ja nüüd just sellega ma siin tegelen. Aga ma olen hetkel rahul ja kogemus on kogemus. 

Hotell  ise on väike- ainult 18 tuba ja hetkel olen ma lisaks omanikele vist ainus töötaja. Minu ülemused on igavesti vinged - mees töötas varem kohtunikuna, naine juuksurina, neil oli farm ja nad elasid Taturas. TATUTAS! Teises Austraalia otsas ja täiesti juhuslikult samas külas kus ka mina umbes 3 kuud peatusin.. Kui väike saab see maailm ikka olla?! Igaljuhul, ühel hetkel otsustasid nad elus uue lehe pöörata ja kolisid siia. Neile on päris palju CV-sid toodud, aga mingil kummalisel põhjusel valisid nad just minu välja ja ma olen selle üle väga õnnelik. See on kummaline, sest kõik hostelikaaslased ütlesid mulle, et ma pean valetama oma töökogemuse kohta, kui midagi tahan saada..pean kirjutama, et olen varem housekeepinguga tegelenud, muidu ei võta keegi jutule. Siiski otsustasin esmalt ausana proovida ja näidata kõigile, et saan selle töö ka nii. Läkski õnneks.. 

Hetkel koristan tube koos Michelle´i ehk omanikuga. Kõik on äärmiselt normaalne- olen kuulnud, et teistes hotellides on hull tempo ja stress peal, aga minul on hetkel küll rahulik ja mingit sõjaväerežiimi pole. Ainuke probleem on see, et mul on vähe tunde- umbes 3-4 iga päev. Seetõttu üritan endale ka õhtuseks ajaks midagi juurde leida, et aega veidike produktiivsemalt kasutada ja suurem kopikas kõrvale panna. 

Muidu peaks siin suurem hooaeg pihta hakkama maist-juunist ning lõppema oktoobripaiku. Seetõttu pean siin süümepiinades kõigile tööandjatele lubama, et püsin hooaja lõpuni. Ma tunnen ise ennast selle pärast võrdlemisi kohutavalt, aga kui ma otsutaksin ka siin ausat rida ajada, peaksin paradiisist välja kolima ning banaanifarmi minema. Kõik teised ütlevad mulle muidugi, et ma ei põeks- absoluutselt kõik backpackerid valetavad, keegi ei taha ju kedagi kuuks-kaheks tööle võtta. Mulle tundub see kuidagi vale, aga mis teha.. ma tõesti tahan oma viimased kuud just siin veeta, sest mis saaks olla parem kui puhkus ja töö samaaegselt. 

Muide, esimene päev, kui siia tulin, kohtusin ka oma tomatisõbranna Annikaga, kes Taturas olles rääkis kogu aeg, et milline imeline koht see Port Douglas ikka on. Ta töötas siin nimelt enne ka ja kuna tal  olid jäänud niivõrd head mälestused, otsustas ta tagasi tulla. Uskumatu- elame nüüd jälle ühes hostelis, ainult teises Austraalia otsas. 

Uskumatu, aga olen omadega taaskord telki jõudnud. Tegelikult elasin alguses hostelitoas, aga otsustasin selle telgi vastu vahetada, sest seal on rohkem privaatsust Järgmisel päeval pakkisin oma asjad kokku ja kolisin odavamassse, kuid samas mugavasse telki. Muidu on meie hostel väga suur- koos telklainimestega pidi siin hetkel umbes 150 inimest olema, aga alates maist võib see arv 300ni tõusta..

Pole just parim pilt, aga nii meie telk välja näeb. Elan siin koos mustanahalise ja äärmiselt armsa Mamunaga, kes on pärit saksamaalt. Seda telki ei saa kuidagi võrrelda Tatura omaga.. nüüd on meil puitpõrand, voodid, puhurid ja isegi vool. 

10 minutiline jalutuskäik ja olengi imekaunis paradiisirannas

Olen unustanud teile rääkida, et novembrist- aprillini on Bundabergist Põhja- Queenslandini stingersite (millimallikate?) hooaeg. Sellel ajal merevees ilma spetsiaalse stingersikostüümita ujumas käia ei tohi, sest nähtamatud stingersid võivad lausa tappa. Selle jaoks on ehitatud spetsiaalsed piirkonnad, mis on kaitstud võrguga ja kus võib rahulikult merevett nautida. Tüütu küll, aga õnneks peaks see hooaeg paari nädalapärast läbi saama..

Vesi oli tõesti väga-väga soe. 

Iga pühapäev toimub Port Douglases suur turg, kus saab osta kõikvõimalikke suveniire, ehteid, puu- ja juurvilju, maiustusi ja muud. Minu lemmikuks sai aga kookostelk, kus väikese summa eest saab endale kookose: kõigepealt puuritakse auk, et saada kätte mahl, seejärel raiutakse kookos pooleks, purustatakse valge osa ja serveeritakse. Juba ootan järgmist pühapäeva, et saaksin uuesti kookosetelki külastada.

Esimese poole sõin mingite ubade, lehtsalati ja sojakastmega.

Teise poole banaani- ja meega. Minu elu esimene kookos oli imemaitsev!

Täna hosteliköögis süüa tehes, mainis üks hetk mu kõrval olev tüdruk täiesti juhuslikult, et õues on uss. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.. Lõpuks ometi!  Seejärel tormasin õue, minuga liitus veel päris palju inimesi ja nii me ümber selle mao seisime ja üksteisevõidu pildistasime. Uss oli kellegi toa ees, ühe jalgratta taga. Sinnajõudes oli tal just konnasöömine pooleli (vaadake mao kõhtu!). Hostelitöötaja ütles, et "ah..nüüd on tal kõht täis ja nii pea ta siit ei liigu". Mõni hetk hiljem üritas keegi uljaspea ratast eemale tõsta ja siis see uss sõna otseses mõttes hüppas kõigi nende inimeste ja rattapoisi poole. Mina seisin õnneks teisel pool ja  karjatasin nii kuis suutsin. Õnneks keegi viga ikka ei saanud ja uss roomas lihtsalt suurel kiirusel kuskile kaugele põõsavarju.

Kord kuus on meie hostelis mingit sorti kostüümipidu. Seekord oli tegemist zombiedega. Muide, mu kõrval on Merja ( kes otsustas jääda oma igapäevase väljanägemise juurde), kellega olime koos Cairnsis. Tegelikult pole tal Austraalias enam kuigi palju aega, aga enne kui ta siit kandist ära liigub, otsutas ta ka nädalakese Port Douglases veeta. 

Teiste zombiedega tantsupõrandal. (Tegelikult oli neid loomulikult veel!)