Lisaks langevarjuhüppele olin mõlgutanud oma mõtteid ka näha ära suur vallrahu ehk Great Barrier Reef. Kolmapäeva hommikul astusimegi laeva peale ja võtsime osa oma esimesest sukeldumisreisist Austraalias. Kõik oli ideaalne- ilm oli ilus (mitte nagu Whitsunday saartel, kus vihma tõttu tundus kogu merevesi hallikas-roheline), paat oli mõnus, söök imeline ja korallriff kaunis. 

Peatusime kahes kohas, kus mõlemas läksin lisaks veepeal snorgeldamisele ka põhja. Esimene sukeldumine oli niiöelda introdive ehk sissejuhatus ja teine oli juba pikem ja mõnusam. Olen küll mõned aastad tagasi ka Egiptuses sukeldunud, aga siiski oli alguses taaskord väike pabin sees- mis ikka juhtub, kui prillid ja toru eest tulevad või eluohtlik ja tige veemadu vastu ujub ning mind hammustada tahab?! Õnneks midagi siiski ei juhtunud..kahjuks ei näinud ka haisid ega suuri kilpkonni, küll aga vana tuttavat Nemot ja teisi armsaid värvilisi kalakesi. 

Sama laeva peal oli juhuslikult ka meie sõber ja toakaaslane James, kes tegi sama firmaga sukeldumislubasid. Tänu temale sattusime üks õhtu ka sukeldujate peole, kus kohtusime kahe prantsuse tüdrukuga, kes otsustasid järgmine päev vihmametsa ja kaunisse külla, Cape Tribulationisse minna ning otsisid reisikaaslasi. Kuna sinnaminek oli juba pikemalt peas tiksunud, otsustasimegi Merjaga nendega liituda.

Juliet ja Alice olid rentinud auto ja meie üpris spontaanne reis oli täis imekauneid kohti ja nauditavaid hetki. Peatusime mitmetel troopilistel ja inimtühjadel randadel, käisime  jäätisetehases ning jalutasime maailma vanimas Daindree vihmametsas. 

Olin seda õiget vihmametsas ringi vaatamist juba kaua oodanud, aga paraku osutus sealne retk täielikuks õuduseks. Kuna olime absoluutselt igasuguse putukatõrje ostmata unustanud, ründasid mind metsa sisenedes umbes 500 kiiret ja vihast sääske ning lõpuks tahtis sellest piinast lausa pisar silma tulla. Tuli meelde vana lapsepõlvetrauma, kus ma igal aastal Segasummasuvila lastelaagrist koju saabudes ei omanud oma kehal mitte ühtegi sentimeetrit, mis sääskede poolt puremata oleksid jäänud. 

Asja tegi hullemaks ka see, et juba eelmise päeva õhtul olin avastanud, et keegi on mind meeleheitlikult söönud. Esimene paanika oli kohe, et voodilutikad (mis on siin väga harilikud), aga hiljem mõistsin, et tegemist oli siiski sääskedega. Ma sügelesin juba niigi igaltpoolt ja pärast vihmametsatuuri oli kõik veelgi hullem. Kusjuures, ma olin ainuke meie seltskonnast, kes nii palju kannatada sai. Nojah, eks see kõik mõnevõrra segas, aga tegelikult oli tegemist siiski imelise päevaga..ja nii kaua kuni metsa imetleda suutsin, oli see väga vapustav..ja noh, vähemalt nägi taaskord palju koletislikke ämblikke. Järgmine kord olen lihtsalt mõnes asjas targem.. 

Kõige fotogeenilisem kala

Püüdsin teda taga ajada

Sellega siin sai lihtsalt veidike nalja. Nimelt tiirutas meie laeva ümber pidevalt ringi üks hiiglaslik kala (vähemalt 1.5 meetrit), keda mul kahjuks eelnevalt kuidagi pildistada ei õnnestunud, sest fotoaparaati välja võttes öeldi mulle, et on aeg sukeldumisvarustus selga panna ja veepõhja minna. Pärast sukeldumist läksin aga snorgeldama ja olles lõpuks viimane, kes meie laevast veel merre oli jäänud, märkasin, et suur kala on paadi juurde tagasi tulnud. Minu õnn oli kirjeldamatu ja tegin tast kohe rõõmsalt umbes kümme pilti. Hiljem taipasin, et see, mida seekord nägin, ei olnudki kala vaid hoopis laevaosa.

Millegipärast otsustasin igal pildil ikka käekeeles märku anda, et kõik on väga hästi..

Peale sukeldumist väike idüll

Palm Cove´i rand

Imekaunis autosõit Cairnsist Cape Tribulationisse

Ämblikupoiss

Kui ma Cairnsi saabusin, oli mul kohe mõttes paar asja, mida ma siin kindlasti teha tahaksin. Üks neist oli skydiving ehk langevarjuhüpe.  Olin mõttes plaaninud seda teha laupäeval, oma sünnipäeval, aga kuna ilmateade lubas paremat ilma pühapäevaks, registreerisin ennast viimasel hetkel just sinna gruppi.

Ega ma väga ei mõelnudki eelnevalt, et mida ma nüüd reaalselt tegema hakkan, kuni lõpuks 

langevarjukeskuses kohal olin. Kuna registreerusin viimasena, olin ka päeva viimases grupis ja pidin seetõttu enda korda väga pikalt ootama. Lõpuks aga saabus siiski see hetk, kus kuulsin kaugelt mikrofonist "Sanna Karina, Sanna Karina, please come here", ning seejärel teadsin, et on aeg ennast valmis panema hakata. 

Kuna tegemist oli tandemhüppega (üksi ei saagi seda teha), oli mul väga kihvt instruktor, kes viskas nalja ega lasknud pikalt muretseda. Olin eelnevalt tellinud ka foto-ja videopaketi, ehk siis kogu protseduur alates lennukisseminekust kuni maandumiseni on ilusti filmilindile salvestatud ja seda vaadates olid minu emotsioonid ikka päris ülevad.

Lennuk ise oli väga väike ja kokkupressitult mahutas umbes 6 hüppejat koos instruktoritega. Tõus tundus päris pikk, kuni lõpuks hakkas põlema punane tuli, mis näitas, et aega on jäänud 3 minutit. Tundus, et 10 sekundit hiljem vahetus see juba kollase vastu, mis andis mõista, et 1 minut. Järgmine hetk kõlkusingi jalgupidi lennukist väljas ja olin valmis meie lennuseltskonna avahüppeks. 

Esimesed sekundid on väga veidrad ja ma ei mäleta sellest ausalt öeldes midagi. Me kuidagi pöörlesime seal kuni üks hetk taipasin, et minut vabalaskumist ongi alanud ja ma kukun meeletu kiirusega alla. Ettepabistades tundus 60 sekundit muidugi väga pikk aeg, aga see läks väga kiiresti. Kuna 14000 jala (4200 m) kõrguselt alla laskudes ei ole enda liikumist millegagi võrrelda, ei tundu see sellel hetkel sugugi nii hirmus. 

Kaua ei olnud aega  veidra olukorra peale mõelda, kui käiski väike nõksatus ja vari avanes. Siis oli aega rahulikuks ringivaatamiseks. Vaade oli väga kena- meri, vihmametsad, mäed ja jõeke. Ilm oli peaaegu perfektne- taevas oli vaid üks väike pilveke, kust me kusjuures ka läbi liuglesime. See oli mu lemmikhetk, kuidagi väga ebamaine. 

Vabalangemist jätkus vist ligi 5-6 minutit kuni tervitasimegi jälle maapinda. Viimane väike intervjuu kaamerasse, arusaam, et kõik läks edukalt ja tajumine, et kõrvades on kohe ikka väga imelik tunne. Ma olin väga õnnelik- saingi oma kauaaegse unistuse ellu viia, tajuda seda adrenaliini ja teha midagi kirjeldamatut. 

Muide, armsad sõbrad ja tuttavad, ostsin endale ka lennupileti ära ja astun kodumaapinnale 6. august. Minu pilet on alguspunktiga Taist, ehk siis võimaluse korral olen eelnevalt ka 2 kuud Aasias. Selleks on aga natuke vaja raha koguda ja tüütu tööotsimisejant ongi taaskord jälle väikestviisi pihta hakanud. Mulle väga meeldib Cairns ja ma tahaksin siis püsida, aga paraku pole siin kuigi lihtne tööd leida. Soovijaid on palju, aga hooaeg on rahulik ja kellelgi  midagi pakkuda ei ole. Loodetavasti leian varsti kuskil siiski midagi head...pöidlad pihus. 

Lennuks valmis

Miniatuursesse lennukisse, kust väljapääsuks enam muud teed pole kui hüpe 14 000 jala kõrguselt

Aega jäänud 1 minut

Pingsalt püüdes naeratada

Pärast lennukist väljasaamist väike pöörlemine õhus

Vabalangemine

Ja vari avaneski

Lähme vaatame selle pilve ka läbi

Jalad üles-jalad üles!

Whitsunday tuuril kohtusin soome tüdruku Merjaga, kellel oli enamvähem sama plaan nagu minul- minna võimalikult ruttu Cairnsi ning seetõttu otsustasimegi võtta selle viimase 650 kilomeetri koos ette. Olin gumtree.com-i kaudu ka meile transpordi hankinud ja reede hommikul startisimegi ühe mehe, Daroliga, põhja poole.

Kuna jõudsime Cairnsi lähedale üpris hilja ning Darol pidi enne ka oma ema juurest läbi põikama, ütles ta, et äkki oleme ka meie nõus ühe õhtu seal magama ning hommikul temaga edasi sõitma. Õhtu lõpuks olimegi tema ema juures lehmafarmis, võtmas osa suguvõsa suurest grillipeost ning kuna inimesi oli väga palju, polnud meil muud öömaja kui kuur. (Kus olid tegelikult supermugavad voodid).  See kuur oli päris suur ja ma olin enam kui kindel, et arvatavasti pesitseb seal ka mõni uss, kes öösel kaissu tahaks pugeda, aga kuna ilm oli külm, olid kõik roomajad kuuldavasti maaalla pugenud ja ma ei pidanudki oma suurima hirmuga silmitsi seisma.  See farm ise asus kõrgel mägedes ja kuigi vihma kallas kui oavarrest, oli see üks ilusamaid kohti, kus ma Austraalias olnud olen ja kõik need inimesed olid nii lihtsad, armsad ja sõbralikud. 

Cairns, kus ma nüüd olen, tundub samuti mõnus koht. Kuna tegemist on Põhja-Austraaliaga, on see troopiline ja põnev. Rand ei ole siin kuigi kena, aga ringi jalutades võib näha väga ilusaid kohti ja tajuda mõnusat atmosfääri.

Nagu paljud teist võib-olla teavad, tähistasin siin ka väikestviisi oma 20ndat sünnipäeva. Tunnistan, et olin natuke mures, sest kuigi üksi reisimine on üldjoontes nauditav ja ma ei ole end väga üksildaselt kordagi tundnud, on kõik sõbrad ja tuttavad läinud oma teed ja siia linna saabudes olin ma taaskord peaaegu omaette. Muidu sellest ju ei olegi midagi- inimesed  tulevad ja lähevad, aga sünnipäeval on ju ikka harjutud olema sõprade ja perega. 

Õnneks läks mul hästi ja kõik kukkus oodatust palju toredam välja. Läksime Merjaga väikesse vihmametsa linna Kurandasse ja otsustasime teha paadiga ühe jõetuuri. See oli tõeliselt tore- meie giid oli vaimukas ja tark ning lisaks kõigele nägin ma lõpuks ometi krokodille ja kilpkonni nende tõelises keskkonnas. Kui giid esimest korda näitas, et vaadake..seal ongi üks kroku, ei  suutnud ma oma õnne varjata. Paraku polnud see suur soolase vee (ohtlikum) 8 meetrine murdja, vaid väike magevee elanik, kes passis kaldaääres suu ammuli täpselt samas asendis ka 20 minutit hiljem, kui me tagasi pöördusime. Sellegipoolest oli see vinge.

Ühel hetkel keset tuuri kutsus giid mind enda juurde rooli ja ütles, et "nohh.. hakka aga juhtima!" Ma olin suhteliselt segaduses ja vaatasin suu ammuli talle vastu, aga ta hõiskas rõõmsalt, et "muidugi.. sul on ju sünnipäev!" Eks ma siis proovisin.. krokodillijõel vihmametsas.. 15 kaasreisijat polnud just kuigi õnnelike nägudega, sest vahepeal kaldus paat ikka veidike teelt kõrvale.. Aga kõik lõpetasid elusalt ja tervelt ja mul oli jälle tore kogemus lisaks. 

Hiljem Cairnsi tagasi jõudes nautisime imelist pizzat ja jäätist ning õhtul läksime enda toa poistega ka tähistama. 

Muide.. sain taaskord aru, kui vinged on mu sõbrad ja pere, kelle kõned, kirjad, pildid ja videod mulle tõeliselt näo naerule ajasid. Janeli näiteks tegi mulle imelise video, mis võtab kokku meie sõpruse ja koosveedetud Austraalia. Kui huvi, saate seda näha siit:  http://www.youtube.com/watch?v=f2TisFoFHtY&feature=youtu.be

Lehmafarmis..ilm oli masendav, aga iseenesest kena koht

Cairnsi botaanikaaias

Ämblikuseeria

Leidsin ühe maja, kus terve lagi oli täis ühte hiiglaslikku võrku. Kuuldavasti elavad seal tentspiderid ehk telgiämblikud, sest nende kodu just sedamoodi välja näeb. Elukad ise olid päris hirmuäratavad ja hiiglaslikud (saate näha eelmiselt pildilt)

Kuranda

Paati juhtimas