Kui ma Cairnsi saabusin, oli mul kohe mõttes paar asja, mida ma siin kindlasti teha tahaksin. Üks neist oli skydiving ehk langevarjuhüpe.  Olin mõttes plaaninud seda teha laupäeval, oma sünnipäeval, aga kuna ilmateade lubas paremat ilma pühapäevaks, registreerisin ennast viimasel hetkel just sinna gruppi.

Ega ma väga ei mõelnudki eelnevalt, et mida ma nüüd reaalselt tegema hakkan, kuni lõpuks 

langevarjukeskuses kohal olin. Kuna registreerusin viimasena, olin ka päeva viimases grupis ja pidin seetõttu enda korda väga pikalt ootama. Lõpuks aga saabus siiski see hetk, kus kuulsin kaugelt mikrofonist "Sanna Karina, Sanna Karina, please come here", ning seejärel teadsin, et on aeg ennast valmis panema hakata. 

Kuna tegemist oli tandemhüppega (üksi ei saagi seda teha), oli mul väga kihvt instruktor, kes viskas nalja ega lasknud pikalt muretseda. Olin eelnevalt tellinud ka foto-ja videopaketi, ehk siis kogu protseduur alates lennukisseminekust kuni maandumiseni on ilusti filmilindile salvestatud ja seda vaadates olid minu emotsioonid ikka päris ülevad.

Lennuk ise oli väga väike ja kokkupressitult mahutas umbes 6 hüppejat koos instruktoritega. Tõus tundus päris pikk, kuni lõpuks hakkas põlema punane tuli, mis näitas, et aega on jäänud 3 minutit. Tundus, et 10 sekundit hiljem vahetus see juba kollase vastu, mis andis mõista, et 1 minut. Järgmine hetk kõlkusingi jalgupidi lennukist väljas ja olin valmis meie lennuseltskonna avahüppeks. 

Esimesed sekundid on väga veidrad ja ma ei mäleta sellest ausalt öeldes midagi. Me kuidagi pöörlesime seal kuni üks hetk taipasin, et minut vabalaskumist ongi alanud ja ma kukun meeletu kiirusega alla. Ettepabistades tundus 60 sekundit muidugi väga pikk aeg, aga see läks väga kiiresti. Kuna 14000 jala (4200 m) kõrguselt alla laskudes ei ole enda liikumist millegagi võrrelda, ei tundu see sellel hetkel sugugi nii hirmus. 

Kaua ei olnud aega  veidra olukorra peale mõelda, kui käiski väike nõksatus ja vari avanes. Siis oli aega rahulikuks ringivaatamiseks. Vaade oli väga kena- meri, vihmametsad, mäed ja jõeke. Ilm oli peaaegu perfektne- taevas oli vaid üks väike pilveke, kust me kusjuures ka läbi liuglesime. See oli mu lemmikhetk, kuidagi väga ebamaine. 

Vabalangemist jätkus vist ligi 5-6 minutit kuni tervitasimegi jälle maapinda. Viimane väike intervjuu kaamerasse, arusaam, et kõik läks edukalt ja tajumine, et kõrvades on kohe ikka väga imelik tunne. Ma olin väga õnnelik- saingi oma kauaaegse unistuse ellu viia, tajuda seda adrenaliini ja teha midagi kirjeldamatut. 

Muide, armsad sõbrad ja tuttavad, ostsin endale ka lennupileti ära ja astun kodumaapinnale 6. august. Minu pilet on alguspunktiga Taist, ehk siis võimaluse korral olen eelnevalt ka 2 kuud Aasias. Selleks on aga natuke vaja raha koguda ja tüütu tööotsimisejant ongi taaskord jälle väikestviisi pihta hakanud. Mulle väga meeldib Cairns ja ma tahaksin siis püsida, aga paraku pole siin kuigi lihtne tööd leida. Soovijaid on palju, aga hooaeg on rahulik ja kellelgi  midagi pakkuda ei ole. Loodetavasti leian varsti kuskil siiski midagi head...pöidlad pihus. 

Lennuks valmis

Miniatuursesse lennukisse, kust väljapääsuks enam muud teed pole kui hüpe 14 000 jala kõrguselt

Aega jäänud 1 minut

Pingsalt püüdes naeratada

Pärast lennukist väljasaamist väike pöörlemine õhus

Vabalangemine

Ja vari avaneski

Lähme vaatame selle pilve ka läbi

Jalad üles-jalad üles!

Whitsunday tuuril kohtusin soome tüdruku Merjaga, kellel oli enamvähem sama plaan nagu minul- minna võimalikult ruttu Cairnsi ning seetõttu otsustasimegi võtta selle viimase 650 kilomeetri koos ette. Olin gumtree.com-i kaudu ka meile transpordi hankinud ja reede hommikul startisimegi ühe mehe, Daroliga, põhja poole.

Kuna jõudsime Cairnsi lähedale üpris hilja ning Darol pidi enne ka oma ema juurest läbi põikama, ütles ta, et äkki oleme ka meie nõus ühe õhtu seal magama ning hommikul temaga edasi sõitma. Õhtu lõpuks olimegi tema ema juures lehmafarmis, võtmas osa suguvõsa suurest grillipeost ning kuna inimesi oli väga palju, polnud meil muud öömaja kui kuur. (Kus olid tegelikult supermugavad voodid).  See kuur oli päris suur ja ma olin enam kui kindel, et arvatavasti pesitseb seal ka mõni uss, kes öösel kaissu tahaks pugeda, aga kuna ilm oli külm, olid kõik roomajad kuuldavasti maaalla pugenud ja ma ei pidanudki oma suurima hirmuga silmitsi seisma.  See farm ise asus kõrgel mägedes ja kuigi vihma kallas kui oavarrest, oli see üks ilusamaid kohti, kus ma Austraalias olnud olen ja kõik need inimesed olid nii lihtsad, armsad ja sõbralikud. 

Cairns, kus ma nüüd olen, tundub samuti mõnus koht. Kuna tegemist on Põhja-Austraaliaga, on see troopiline ja põnev. Rand ei ole siin kuigi kena, aga ringi jalutades võib näha väga ilusaid kohti ja tajuda mõnusat atmosfääri.

Nagu paljud teist võib-olla teavad, tähistasin siin ka väikestviisi oma 20ndat sünnipäeva. Tunnistan, et olin natuke mures, sest kuigi üksi reisimine on üldjoontes nauditav ja ma ei ole end väga üksildaselt kordagi tundnud, on kõik sõbrad ja tuttavad läinud oma teed ja siia linna saabudes olin ma taaskord peaaegu omaette. Muidu sellest ju ei olegi midagi- inimesed  tulevad ja lähevad, aga sünnipäeval on ju ikka harjutud olema sõprade ja perega. 

Õnneks läks mul hästi ja kõik kukkus oodatust palju toredam välja. Läksime Merjaga väikesse vihmametsa linna Kurandasse ja otsustasime teha paadiga ühe jõetuuri. See oli tõeliselt tore- meie giid oli vaimukas ja tark ning lisaks kõigele nägin ma lõpuks ometi krokodille ja kilpkonni nende tõelises keskkonnas. Kui giid esimest korda näitas, et vaadake..seal ongi üks kroku, ei  suutnud ma oma õnne varjata. Paraku polnud see suur soolase vee (ohtlikum) 8 meetrine murdja, vaid väike magevee elanik, kes passis kaldaääres suu ammuli täpselt samas asendis ka 20 minutit hiljem, kui me tagasi pöördusime. Sellegipoolest oli see vinge.

Ühel hetkel keset tuuri kutsus giid mind enda juurde rooli ja ütles, et "nohh.. hakka aga juhtima!" Ma olin suhteliselt segaduses ja vaatasin suu ammuli talle vastu, aga ta hõiskas rõõmsalt, et "muidugi.. sul on ju sünnipäev!" Eks ma siis proovisin.. krokodillijõel vihmametsas.. 15 kaasreisijat polnud just kuigi õnnelike nägudega, sest vahepeal kaldus paat ikka veidike teelt kõrvale.. Aga kõik lõpetasid elusalt ja tervelt ja mul oli jälle tore kogemus lisaks. 

Hiljem Cairnsi tagasi jõudes nautisime imelist pizzat ja jäätist ning õhtul läksime enda toa poistega ka tähistama. 

Muide.. sain taaskord aru, kui vinged on mu sõbrad ja pere, kelle kõned, kirjad, pildid ja videod mulle tõeliselt näo naerule ajasid. Janeli näiteks tegi mulle imelise video, mis võtab kokku meie sõpruse ja koosveedetud Austraalia. Kui huvi, saate seda näha siit:  http://www.youtube.com/watch?v=f2TisFoFHtY&feature=youtu.be

Lehmafarmis..ilm oli masendav, aga iseenesest kena koht

Cairnsi botaanikaaias

Ämblikuseeria

Leidsin ühe maja, kus terve lagi oli täis ühte hiiglaslikku võrku. Kuuldavasti elavad seal tentspiderid ehk telgiämblikud, sest nende kodu just sedamoodi välja näeb. Elukad ise olid päris hirmuäratavad ja hiiglaslikud (saate näha eelmiselt pildilt)

Kuranda

Paati juhtimas

Airlie beach, mis on ühtlasi ka sadam kõige kaunimatele Whitsunday saartele, tervitas mind külma ja vihmaga. Olin seekord otsustanud hosteli asemel kasutada Couchsurfing.com-i võlusid ning leppinud kokku ühe Andrew´ga, et ööbin mõned päevad tema juures. Eriti huvitavaks tegi asjaolu see, et Agnes Water´i sõbranna Viktoria oli ka selle noormehe juures peatunud ning teadis soovitada, sest Andrew ei ela tavalises korteris..ta elab paadis!

Jõudsin sinna paradiisirannikule kohale õhtul, mil väljas oli kottpime, vihma kallas, telefoniaku oli tühi ning mul polnud õrna aimugi, kust ma Andrew üles peaks leidma. Lõpuks suutsime siiski tänaval kokku põrgata ning asusime tema paadi poole teele. No mina kujutasin ette, et mis seal ikka,  see ju sadamas ja pole probleemi..Rannaäärde jõudes selgus aga, et Andrew elamiskoht asub keset merd kümne minuti kaugusel ja et sinna saada, peame me kasutama väikest ja üpris hädist kummipaati (õnneks mootoriga, mis tudises nagu vana mees).

Olukorra täistõsidust taipamata tõstsin oma kohvri, seljakoti ja suure käekoti kummipaati ning algas teekond Safe Sailingu ehk uue kodu poole. Rõhutan veelkord- õues oli kottpime, vihma kallas ja merel oli torm. Mul polnud õrna aimugi, kaugel meie sihtkoht on, pidin lihtsalt taskulambiga merd jälgima, et me jumala eest millelegi otsa ei sõidaks ja paadiga ümber ei käiks. Ma olin ikka päris pinges.. enda vettekukkumine polekski nii hull, aga kõik mu asjad..!! Õnneks jõudsime siiski tänu vana merekaru Andrew´ kainele meelele edukalt kohale. 

Ilmateade aga niivõrd suurt rõõmu ei pakkunud..Absoluutselt terveks nädalaks näitas 90 protsendilise tõenäosusega vihma, tuult ja tormi.  See ei tundunud just päris see, kuidas ma oma Whitsunday saarestiku purjetamisreisi ette kujutasin.. Paraku ei olnud midagi teha ja otsustasin, et võtan kahe päeva asemel ühe päeva tuuri ning püüan oma meelt hoida nii rõõmsana kui rasked olud võimaldavad..

Reisiagentuurist leidsin järgmisel hommikul endale samaks päevaks Ocean Raftingu tuuri, mida oli eelnevalt  ka Andrew soovitanud. See aga tähendas seda, et rahuliku purjetamise ja päikese nautimise asemel olime ühes nö. suures päästepaadis ja kimasime sellega mööda ookeanit, tehes peatusi nii snorgeldamiseks, Whitehaven beachil lõunatamiseks ja vaadete nautimiseks. Kuigi vihm peksis vastu nägu, veepõhja värvilisus oli taandunud tagasihoidlikuks rohekas-halliks ning austraalia ilusaima ranna vaateplatvormile jõudes hakkas taevast sõna otseses mõttes kallama, oli mul ikka lõbus. Sõitsime oma päästepaadiga 60 km/h, tuul oli 30 km/h ja lained olid 2-3 meetrised. Oleks võinud muidugi ka väga pettunud olla, aga kuna ilma muuta ei saa, otsustasin sellest pigem võtta nii palju kui saab. 

Veel Safe Sailing purjepaadist rääkides, ööbisin seal kokku 3 ööd. Mingil kummalisel kombel suutsin isegi merehaiguse eemal hoida, kuigi paat kõikus ikka korralikult. Iga hommik kell 7 ronisime aga Andrew´ga jälle väiksesse kummipaati, tema läks tööle ja mina oma päeva sisustama. Õhtul üritasime purjepaati ülejäänud päevadel jõuda siiski valges. Süda tagus alati päris kõvasti ja närv oli veidike püsti nende kümne minuti jooksul, aga üritasin siiski nägu kramplikult rõõmsana hoida- teine inimene on mulle ju ikka vastu tulnud ja andnud võimaluse näha midagi teistustsugust. Aga veel kunagi varem pole koju (loe: paati) jõudmine nii palju rõõmu pakkunud. 

Ega see meremehe elu kerge ei ole. Poodi minek võtab oma jagu aega, õhtuti välja minnes koju saamine on raskendatud ja duši all käimiseks pead mingisuguse muu koha leidma. Andrew käib näiteks tööjuures.. mina astusin paar korda sisse ühte suvalisse hostelisse, tegin näo nagu elaksin seal ja kasutasin nende pesemisvõimalusi.. keegi midagi ei kobisenud ega aimanud.

Andrew´ga oli aga koos väga tore. Kõik oli väga ekstreemne, aga samas ma nautisin seda väga- ei ole just kuigi tavaline kogemus. Ma arvan, et need päevad seal paadis, tormine meri ja vihmane ilm, mitte kuigi stabiilne (mille põrand ujub) kummipaat jäävad mulle väga kauaks meelde ja neid on alati väga naljakas meenutada. See oli siiani üks põnevamaid Austraalia kogemusi. 

Minu kodu kolmeks päevaks

Hommik Airlie Beachil

Kummipaadiga jälle edukalt kaldale jõudnud.. isegi päike tuli viieks minutiks välja

Daydream island

Snorgeldamas

Niimoodi peaks see tegelikult välja nägema

Whitehaveni ehk maailma ilusaima rannaliival vihmamantliga

Vähemalt oli lõuna külluslik

Nii see laev umbes välja nägi

Armas kummipaat, millega Safe Sailinguni liikumine surma (või vettekukkumise) silme ette tõi

Mina ja Andrew viimasel hommikul

Mu õnn oli kirjeldamatu, kui viimasel hommikul oma kohvri ja kobinatega õnnelikult siiski kaldale jõudsin ja ei uppunudki ära..

Viimased päevad on minu elu ikka täielik seiklus olnud. Kuna läbitavad vahemaad on väga pikad, olen otsustanud kasutada ühistransporti nii vähe kui võimalik ning eelistada alternatiive. Ei ole just väga keeruline leida autoga inimesi, kes saavad mõned sajad kilomeetrid edasi visata ja iga vahemaa on rahaline võit ning põnev pealekauba.

Agnes Watersist startisin laupäeval. Kuni 250 kilomeetri kaugusele Rockhamptoni sain ühe iiri paariga, aga kohale jõudes olin aeg juba hiline ning seetõttu otsustasin öö just seal linnas  veeta. Rockhampton oli aga suur ja ega mul aimu polnud, kuhu minna, aga õnneks sattusin tänaval kokku ühe vana mehega, kes märkas, et ma olen segaduses ja rääkides oma murest, hõiskas ta rõõmsalt, et tema just ühes backpackerite hostelis elabki! See tundus mulle mõnevõrra kahtlane, aga kuna muid õlekõrsi ei olnud, läksin  temaga kaasa. Õnneks polnud ta siiski ei vägistaja ega sarimõrtsukas (hoopis väga tore oli)  ning see hostel, kus ma oma öö mööda saatsin, oli üldjoontes kena ja rahulik.. Kuigi absoluutselt kõik ülejäänud elanikud tundusid olevat mehed vanuses 40-70.. aga mind seal keegi ei seganud ja kõik oli normaalne.

Rockhamptonist lõppsihtpuntki Airlie Beachi oli aga sellegipoolest veel umbes 500 kilomeetrit. Suhteliselt viimasel hetkel panin internetti Gumtree.com-i, mis on austraalia lehekülg, kust võib absoluutselt kõike leida, kuulutuse, et kas keegi saab mind edasi sõidutada. See on suhteliselt populaarne alternatiiv transpordi osas. Järgmisel päeval võttiski üks noormees mind peale ja õhtuks jõudsime Johni kodukülasse nimega Sarina, kus pidi väga palju tööd leiduma ja noormees lubas mind selles osas mind selles osas aidata. Lisaks mainis, et kuna ta peaaegu kunagi kodus ei ole, saaksin elada tema majas ja hoida sellel silma peal. Kõlas väga hästi- ükskord pean ju hakkama raha teenimise peale mõtlema nagunii.  Ööbisin siis tema diivanil ja hommikul läksin oma CV patakaga küla peale. Paraku osutus Sarina täiesti lootusetult väljasurnud paigaks, mis ei olnud isegi mitte kena ega vajanud kohe kindlasti ühte eestlasest töötajat.

Otsustasin, et mis seal ikka.. pole minu jaoks see koht ja liigun parem edasi. Johni vanem ja veidi naljakas sõber viskas mind järgmisesse suuremasse linna Mackaysse, kust ma samal õhtul bussi võtsin ja viimase otsa stabiilse transpordiga Airlie Beachi sõitsin.

Rockhamptoni park

Rockhampton.. kuna ilm polnud kuigi päikseline, tundus ka linn  hall 

Rockhamptoni hostelis läks öösel suureks mölluks- kuna see asub täpselt baari peal, otsustas keegi purjus tegelane keset ööd välisukse sisse lüüa ja meie hostelisse tungida. Üks hetk, kui mina oma voodis pikutasin, kuulsin, et koridoris on hirmus lärm..otsustasin väga vaikselt oma toas olla ja hoidsin pöialt, et keegi järgmiseks minu toa uksest sisse ei marsi... läks õnneks, aga inimestel paar tuba edasi nii hästi ei läinud.. Hommikul oli kõik politsei kohal jne.. igav ikka ei hakka.

Sellised on mu käed pärast surfitunde Agnes Watersis..