Airlie beach, mis on ühtlasi ka sadam kõige kaunimatele Whitsunday saartele, tervitas mind külma ja vihmaga. Olin seekord otsustanud hosteli asemel kasutada Couchsurfing.com-i võlusid ning leppinud kokku ühe Andrew´ga, et ööbin mõned päevad tema juures. Eriti huvitavaks tegi asjaolu see, et Agnes Water´i sõbranna Viktoria oli ka selle noormehe juures peatunud ning teadis soovitada, sest Andrew ei ela tavalises korteris..ta elab paadis!

Jõudsin sinna paradiisirannikule kohale õhtul, mil väljas oli kottpime, vihma kallas, telefoniaku oli tühi ning mul polnud õrna aimugi, kust ma Andrew üles peaks leidma. Lõpuks suutsime siiski tänaval kokku põrgata ning asusime tema paadi poole teele. No mina kujutasin ette, et mis seal ikka,  see ju sadamas ja pole probleemi..Rannaäärde jõudes selgus aga, et Andrew elamiskoht asub keset merd kümne minuti kaugusel ja et sinna saada, peame me kasutama väikest ja üpris hädist kummipaati (õnneks mootoriga, mis tudises nagu vana mees).

Olukorra täistõsidust taipamata tõstsin oma kohvri, seljakoti ja suure käekoti kummipaati ning algas teekond Safe Sailingu ehk uue kodu poole. Rõhutan veelkord- õues oli kottpime, vihma kallas ja merel oli torm. Mul polnud õrna aimugi, kaugel meie sihtkoht on, pidin lihtsalt taskulambiga merd jälgima, et me jumala eest millelegi otsa ei sõidaks ja paadiga ümber ei käiks. Ma olin ikka päris pinges.. enda vettekukkumine polekski nii hull, aga kõik mu asjad..!! Õnneks jõudsime siiski tänu vana merekaru Andrew´ kainele meelele edukalt kohale. 

Ilmateade aga niivõrd suurt rõõmu ei pakkunud..Absoluutselt terveks nädalaks näitas 90 protsendilise tõenäosusega vihma, tuult ja tormi.  See ei tundunud just päris see, kuidas ma oma Whitsunday saarestiku purjetamisreisi ette kujutasin.. Paraku ei olnud midagi teha ja otsustasin, et võtan kahe päeva asemel ühe päeva tuuri ning püüan oma meelt hoida nii rõõmsana kui rasked olud võimaldavad..

Reisiagentuurist leidsin järgmisel hommikul endale samaks päevaks Ocean Raftingu tuuri, mida oli eelnevalt  ka Andrew soovitanud. See aga tähendas seda, et rahuliku purjetamise ja päikese nautimise asemel olime ühes nö. suures päästepaadis ja kimasime sellega mööda ookeanit, tehes peatusi nii snorgeldamiseks, Whitehaven beachil lõunatamiseks ja vaadete nautimiseks. Kuigi vihm peksis vastu nägu, veepõhja värvilisus oli taandunud tagasihoidlikuks rohekas-halliks ning austraalia ilusaima ranna vaateplatvormile jõudes hakkas taevast sõna otseses mõttes kallama, oli mul ikka lõbus. Sõitsime oma päästepaadiga 60 km/h, tuul oli 30 km/h ja lained olid 2-3 meetrised. Oleks võinud muidugi ka väga pettunud olla, aga kuna ilma muuta ei saa, otsustasin sellest pigem võtta nii palju kui saab. 

Veel Safe Sailing purjepaadist rääkides, ööbisin seal kokku 3 ööd. Mingil kummalisel kombel suutsin isegi merehaiguse eemal hoida, kuigi paat kõikus ikka korralikult. Iga hommik kell 7 ronisime aga Andrew´ga jälle väiksesse kummipaati, tema läks tööle ja mina oma päeva sisustama. Õhtul üritasime purjepaati ülejäänud päevadel jõuda siiski valges. Süda tagus alati päris kõvasti ja närv oli veidike püsti nende kümne minuti jooksul, aga üritasin siiski nägu kramplikult rõõmsana hoida- teine inimene on mulle ju ikka vastu tulnud ja andnud võimaluse näha midagi teistustsugust. Aga veel kunagi varem pole koju (loe: paati) jõudmine nii palju rõõmu pakkunud. 

Ega see meremehe elu kerge ei ole. Poodi minek võtab oma jagu aega, õhtuti välja minnes koju saamine on raskendatud ja duši all käimiseks pead mingisuguse muu koha leidma. Andrew käib näiteks tööjuures.. mina astusin paar korda sisse ühte suvalisse hostelisse, tegin näo nagu elaksin seal ja kasutasin nende pesemisvõimalusi.. keegi midagi ei kobisenud ega aimanud.

Andrew´ga oli aga koos väga tore. Kõik oli väga ekstreemne, aga samas ma nautisin seda väga- ei ole just kuigi tavaline kogemus. Ma arvan, et need päevad seal paadis, tormine meri ja vihmane ilm, mitte kuigi stabiilne (mille põrand ujub) kummipaat jäävad mulle väga kauaks meelde ja neid on alati väga naljakas meenutada. See oli siiani üks põnevamaid Austraalia kogemusi. 

Minu kodu kolmeks päevaks

Hommik Airlie Beachil

Kummipaadiga jälle edukalt kaldale jõudnud.. isegi päike tuli viieks minutiks välja

Daydream island

Snorgeldamas

Niimoodi peaks see tegelikult välja nägema

Whitehaveni ehk maailma ilusaima rannaliival vihmamantliga

Vähemalt oli lõuna külluslik

Nii see laev umbes välja nägi

Armas kummipaat, millega Safe Sailinguni liikumine surma (või vettekukkumise) silme ette tõi

Mina ja Andrew viimasel hommikul

Mu õnn oli kirjeldamatu, kui viimasel hommikul oma kohvri ja kobinatega õnnelikult siiski kaldale jõudsin ja ei uppunudki ära..

Viimased päevad on minu elu ikka täielik seiklus olnud. Kuna läbitavad vahemaad on väga pikad, olen otsustanud kasutada ühistransporti nii vähe kui võimalik ning eelistada alternatiive. Ei ole just väga keeruline leida autoga inimesi, kes saavad mõned sajad kilomeetrid edasi visata ja iga vahemaa on rahaline võit ning põnev pealekauba.

Agnes Watersist startisin laupäeval. Kuni 250 kilomeetri kaugusele Rockhamptoni sain ühe iiri paariga, aga kohale jõudes olin aeg juba hiline ning seetõttu otsustasin öö just seal linnas  veeta. Rockhampton oli aga suur ja ega mul aimu polnud, kuhu minna, aga õnneks sattusin tänaval kokku ühe vana mehega, kes märkas, et ma olen segaduses ja rääkides oma murest, hõiskas ta rõõmsalt, et tema just ühes backpackerite hostelis elabki! See tundus mulle mõnevõrra kahtlane, aga kuna muid õlekõrsi ei olnud, läksin  temaga kaasa. Õnneks polnud ta siiski ei vägistaja ega sarimõrtsukas (hoopis väga tore oli)  ning see hostel, kus ma oma öö mööda saatsin, oli üldjoontes kena ja rahulik.. Kuigi absoluutselt kõik ülejäänud elanikud tundusid olevat mehed vanuses 40-70.. aga mind seal keegi ei seganud ja kõik oli normaalne.

Rockhamptonist lõppsihtpuntki Airlie Beachi oli aga sellegipoolest veel umbes 500 kilomeetrit. Suhteliselt viimasel hetkel panin internetti Gumtree.com-i, mis on austraalia lehekülg, kust võib absoluutselt kõike leida, kuulutuse, et kas keegi saab mind edasi sõidutada. See on suhteliselt populaarne alternatiiv transpordi osas. Järgmisel päeval võttiski üks noormees mind peale ja õhtuks jõudsime Johni kodukülasse nimega Sarina, kus pidi väga palju tööd leiduma ja noormees lubas mind selles osas mind selles osas aidata. Lisaks mainis, et kuna ta peaaegu kunagi kodus ei ole, saaksin elada tema majas ja hoida sellel silma peal. Kõlas väga hästi- ükskord pean ju hakkama raha teenimise peale mõtlema nagunii.  Ööbisin siis tema diivanil ja hommikul läksin oma CV patakaga küla peale. Paraku osutus Sarina täiesti lootusetult väljasurnud paigaks, mis ei olnud isegi mitte kena ega vajanud kohe kindlasti ühte eestlasest töötajat.

Otsustasin, et mis seal ikka.. pole minu jaoks see koht ja liigun parem edasi. Johni vanem ja veidi naljakas sõber viskas mind järgmisesse suuremasse linna Mackaysse, kust ma samal õhtul bussi võtsin ja viimase otsa stabiilse transpordiga Airlie Beachi sõitsin.

Rockhamptoni park

Rockhampton.. kuna ilm polnud kuigi päikseline, tundus ka linn  hall 

Rockhamptoni hostelis läks öösel suureks mölluks- kuna see asub täpselt baari peal, otsustas keegi purjus tegelane keset ööd välisukse sisse lüüa ja meie hostelisse tungida. Üks hetk, kui mina oma voodis pikutasin, kuulsin, et koridoris on hirmus lärm..otsustasin väga vaikselt oma toas olla ja hoidsin pöialt, et keegi järgmiseks minu toa uksest sisse ei marsi... läks õnneks, aga inimestel paar tuba edasi nii hästi ei läinud.. Hommikul oli kõik politsei kohal jne.. igav ikka ei hakka.

Sellised on mu käed pärast surfitunde Agnes Watersis.. 

Viimasel päeval Noosas olles pidin otsustama, mismoodi edasi reisida. Oleks võimalik osta bussipass, millega saab lõpuni Cairnsi välja ja mis on odavam kui üksikpiletid.. samas lootsin , et äkki saan vähemalt mõned otsad kellegi autoga, mis tuleks tunduvalt soodsam.. Sel hetkel tundus jube oluline otsus, aga samas ei tahtnud väga pead sellega vaevata ja mõtlesin, et küll kõik laheneb. Samal õhtul kohtusin rahvuspargis jalutades ühe šveitsi noormehe Rubeniga, kes tahtis väga tööd leida ning otsustas, et võib ju ka põhja liikuda- ehk on suurel farmi- ja rummilinnal Bundabergil midagi pakkuda..

Mulle sobis see väga hästi ja nii asusimegi järgmisel hommikul koos  autoga Bundabergi poole teele. Sinna linna saades olin võrldemisi lähemal oma uuele sihtkohale Agnes Water´ile ehk külale nimega 1770. Enne Bundabergi jõudes tegime kohvipeatuse armsas külas Childersis, kus kohalikega juttu puhudes juhatati meid sealsesse endisesse hostelisse, kus asub Backpackerite memorial.

Nimelt 2000. aastal  elasid seal tööhostelis 69 backpackerit ja üks 37-aastane mees. Paraku olid sellel mehel mentaalsed probleemid ja ühel ööl otsustas ta maja põlema panna. Enamik noori pääses, kuid 15 suri ning tundus, et kohalikel on seda siiani väga raske meenutada. Uskumatu - ikka igasuguseid hulle leidub.. kusjuures mõrtsukas ise on Sydneys vanglas, kust ta 7 aasta pärast välja pääseb.

Ruben oli meeletult tore, aga paraku läksime selle päeva õhtuks jälle mõlemad oma teed- astusin Bundabergis bussi peale ja sõitsin Agnes Wateri poole. See on üldiselt äärmiselt väike paik, aga kuulus selle poolest, et asub küla 1770 kõrval ja seal saab võtta 17 dollariseid surfitunde (muidu hind igalpool 50-90 dollarit). 1770 sai oma nime selle järgi, et just sellel aastal maandus kapten James Cook seal rannikul nii et ühtlasi on tegemist ka Queenslandi "sünnikohaga".

Surfamas käisin mõlemal päeval, aga kui Byron Bays esmakordselt lauapeal olles tundsin end üpris hästi, siis Agnese esimene tund oli tunduvalt keerulisem. Millegipärast anti meile kätte keskmisest väiksemad lauad ja just nendega me seal igaüks omaette ukerdasime. Byronis oli tunduvalt suurem surfilaud ja sealne treener rõhutas ka, et alustada tuleb alati nendega ja kui juba teatud tase käes, võib üle minna väiksemale. Esimesest tunnist hoolimata ei andnud ma alla ja läksin järgmine päev jälle kohale. Siis oli aga jama selles, et ühte tundi oli kohale ilmunud 40 inimest ja ka lained olid palju suuremad. Iga kord kui ma laua pealt püsti sain,  ilmus järsku kuskilt laine tagant mingisugune inimene välja ja et mitte talle otsa sõita, pidin jälle maha hüppama.. jube tüütu.  Olgugi, et treenerid üritasid kõiki aidata, oli see siiski paras hullumaja. Sain aru, et millegi õppimiseks vajan ikka rahulikumat keskkonda, mitte 15 enda ümber olevat last, kes kõik esimest korda elus surfata üritavad..

Tegelikult oli loomulikult ikka tore ka, aga teise tunni lõpetas minu jaoks see, et mu riidest kott sai veidike märjaks ja lisaks kõigele oli ka telefon seal sees. Paraku ei olnud minu HTC kuigisuur surfifänn ja otsustas oma elupäevad lõpetada. Tänaseks päevaks olen õnneks endale uue telefoni muretsenud, aga siiski oli see päris kurb kaotus..

Muide, mis piltidesse puutub, siis peaksid üsna pea mu meilile saabuma ka paar surfifotot.. ma ei tea, millal need tulevad, seega ei hakanud ära ootama..ehk näete neid järgmises postituses.

Kapten Cooki mälestusmärk

Käisime Viktoriaga Kanadast 1770-s päikeseloojangut vaatamas ja tutvustasin talle ka euroopa siidrit

Viimased päevad on möödunud väga meeleolukalt- võtsin lõpuks ette ekskursiooni ühte Austraalia ilusaimasse kohta- Fraseri saarele. Pakett, mille ma valisin, algas ja lõppes imearmsast Noosa kuurordist, nii et õnneks nägin ka selle kaua peas tiksunud koha ära. 

Fraser Island on maailma suurim liivasaar, mis kuulub UNESCO kultuuripärandisse ning mille pikkus on 123 km ja laius 25 km. Maastik on  väga mitmekesine- leidub künkaid ja orgusid, vihmametsu, läbipaistva veega järvi ning kaunist rannajoont. 

Meie grupis oli umbes 16 inimest ja saarel sõitsime ringi kahe suure maastikuautoga. Mina istusin autos, mille kõik juhid panid oma võimed liival esmakordselt proovile, nii et nalja sai päris palju. Ükskord suutsime täiesti kinni jääda, nii et eesolev auto pidi meid köiega välja tõmbama ning kuna maastik oli väga ebatasane ja mõneti etteaimamatu, tegi meie sõiduk vahepeal ikka selliseid hüppeid, et me kõik arvasime, et seal meie lõpp saabub. Adrenaliin oli kõrgel ja väga lõbus oli. 

Saarel olime muidu 2 päeva ja külastasime selle jooksul kõige olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli tõesti äärmiselt kaunis ja kena reis ning kuigi ilmateade lubas mõlemal päeval 100 % tõenäosusegi tormi, olid ilmad tegelikult ilusad ja enam-vähem päikselised. 

Aga las pidid räägivad enda eest..

Noosa:

Midagi ämblikusõpradele

Fraser island

Sadam, kust meie praam Fraserile läks.

Meie seltskond

Kaunis Eli Creek- jõgi, mis kannab oma vee rannaäärsetesse murdlainetesse

Indian Head, mis sai oma nime kapten Cooki käest (inglise meresõitja, kes kaardistas esmakordselt Ida-Austraalia ). Kapten arvas, et eurooplaste maabumisajaks oli sinna kogunenud palju indialasi. Tegelikult oli tegemist loomulikult aborigeenidega

Šampanja bassein, mis sai oma nime vahutava vee järgi

Maleno laevvrakk

Selgeveeline McKenzie järv, mida ümbritseb eukalüptimets ja hele liivarand. Tegemist on väga ilusa kohaga, paraku oli ilm sellel hetkel liiga pilvine ja hall. 

 Need taimed on ühed vähesed, mis olid seal juba dinosauruste ajal.

Vihmamets.. esmakordselt ringi jalutades olin tegelikult üpris pabinas ja mõtlesin, kuidas mingisugune madu puuotsast pähe võib kukkuda.. Õnneks seda ei juhtunud

Korraks tundus , et lõpuks ometi näen  oma esimese Austraalia ussi ära.. aga see oli vaid sisalik

Nii me seal ringi sõitsime. See pilt on tehtud hetkel, kui esimene auto meid liivahunnikust välja tuli tõmbama.

Nägin õnneks ka dingod ehk metsikud koerad ära. Kusjuures kõikjal olid sildid, kui ohtlikud nad olla võivad ja kuidas oma lapsi ei tohi silmeulatusest välja lasta, sest dingod võivad rünnata.. Samas need, keda meie nägime tundusid küll päris armsakesed.