Viimasel õhtul enne Surfers Paradise´i sõitmist, sain teada hea uudise- Janeli ja Will teevad õunakorjamisse väikese pausi ja tulevad farmist minuga  nädalavahetust veetma. See tegi tuju kohe heaks- üle pika aja sai lõpuks ometi oma parimat sõpra kallistada ja vanu häid nalju teha..ja kõik oli ikka nii endine. 

Üldiselt on Surfers Paradise populaarne turismipiirkond Gold Coasti (kullaranniku) piirkonnas. Nagu nimigi ütleb on see eriti hea surfiharrastajatele. Ütlen etteruttavalt ära, et mina kahjuks nende kahe päeva jooksul laua peale ei jõudnud, sest aeg läks jube ruttu ja teha oli palju. 

Esimesel päeval, kui nad koos mõningate teiste eestlastega Stanthorpest saabusid (seal külakeses ongi enamik farmitöölisi meie kodumaalt ning ajapikk on isegi Will juba mõningad keeleoskused omandanud), otsustasime randa minna ilusat ilma nautima. Lained olid päris metsikud ja tahtsid vägisi kaasa kiskuda, aga mõnus oli. Õhtul tegime  piduliku õhtusöögi itaalia restoranis ning nautisime hõrgutavaid toite ja suurepärast veini. See oli hea vaheldus harjumuspärasele farmerielule. Oleks võinud minna ka kullaranniku paljukiidetud ööelu nautima, aga otsustasime selle vahele jätta, sest järgmine päev tõotas tulla tegus.

Pühapäeva veetsimegi Austraalia suurimas lõbustuspargis Dreamworld. Enne kohalejõudmist oli meel juba päris ärev ja me kõik tundsime ennast nagu 13-aastased elevil lapsed. Saime ikka päris hea adrenaliinilaksu. Aga lisaks kõigele  on Dreamworldis ka tasemel loomapark, ehk siis lõpuks ometi saime kallistada ja patsustada kängurusi ning teha pai imearmsale koaalabeebile. Tegelikult on seal ka bengaalitiigrid, aga kui me vahetult enne sulgemist neid vaatama tahtsime minna, läks tormiks ja loomi enam külastajatele ei näidatud. 

Minu asukoht kaardil

Mõned pildid ka siis lemmikutest atraktsioonidest, mis võtsid seest ikka päris õõnsaks.

Selle torniga oli kaks võimalust. Vasakult poolt sai tunda vabalangemist ja paremalt poolt selg ees üles lendamist.. Väga võimsad olid need.

Janeli leidsis endale kena karlsoni mütsikese

Janeli rahulikult keset teed jalutamas

Janeli üritas Shrekiga poseerida, aga pildi tegemise hetkel otsustas Will ligihiilida ja ehmatada..

Maailma kõige veidram olevus vist.. Pea oleks nagu linnumoodi (see imelik asi seal peaotsas väljaarvatud), aga keha nagu imetajal

Ja nüüd algab kängurushow

See on veidike veider.. ma üritasin vist känguru järgi teha, aga teda see väga naerma ei ajanud..

Võrdlesime käppasid

Üheaastane koaalabeebi

Pärast paari klõpsatust, hakkas nägu uniseks minema..aga nad ju magavad keskmiselt 20 tundi ööpäevas

Päeva lõpuks läks ilm päris tormiseks, aga õnneks see meid ei seganud..

Kaks ja pool päeva Byron Bays on lennanud linnutiivul ja olen selle lühikese ajaga kogenud ja teinud juba üpris palju. Üldiselt on see külake Austraalia idapoolseim ja tuntud just oma surfajate, tuletorni ja mõnusa atmosfääri tõttu. Mulle avaldas see igaljuhul suurt muljet ja ma tundsin siin ennast väga mugavalt. 

Eile tegin teoks oma kauaaegse unistuse ja käisin esimest korda surfitunnis. Tegemist oli Black Dog kooliga ja kuna meie grupi neljast liikmest kaks olid varem juba sellega tegelenud,  pühendus treener põhiliselt minule ja ühele rootslasele, kes nägi välja nagu Mikael Blomkvist Stieg Larssoni triloogiast (üllataval kombel oli isegi nimi sama). Ma olin alguses natuke pabinas, et olen kindlasti täielik katastroof, aga tegelikult polnudki hullu. Suutsin isegi püsti seista ja seda kõike väga nautida. Äärmselt huvitav oli ka see, et minu kõrval nautis laineid laulja Jack Johnson oma perega. Treener märkas teda kohe ja oli eriti ekstaasis, aga tegelikult pidi Jack Byroni rannas püsikülaline olema. Igaljuhul, ma loodan võtta millalgi veel tunde või proovida midagi omal käel, sest see oli tõesti suurepärane.

Täna aga istusin koos teiste Byron Bay backpackeritega hipibussi peale ja põrutasin Austraalia hipipealinna Nimbinisse. See on ainuke koht siin mandril, kus kanepitarbimist tolereeritakse ja seda võib tajuda absoluutselt igal sammul. Juba esimese kümne minuti jooksul astus mu juurde vähemalt kaks inimest ja küsis, et äkki sooviksin ehk midagi osta.. Ega võimalust ei saa käest lasta ja lõpuks proovisin uudishimust ühte huvitavat küpsist. Kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et ega see väga ei mõjunud. 

Tagasi jõudes võtsin sammu kuulsa Byron Bay tuletorni juurde- 3.7 kilomeetrit mööda treppe ja mägesid Austraalia idatippu. Samas oli seal väga palju tervisesportlasi ja nende jooksmist nähes tundsin ma ennast tegelasena saatest "Kaalust alla", kellele võib Toompea trepist üles minemine terve elu maksma minna. Ühesõnaga, oli päris väsitav, aga kogu tee oli täis maalilisi vaateid ookeanile ja rannajoonele ning kuulub kohe kindlasti pärast Sydney botaanikaaia parki auväärsele teisele kohale minu kaunite jalutuskäikude edetabelis. 

Kuna tegemist on ka minu esimese peatuspaigana üksi reisides, võin öelda, et vähemalt esialgu on täitsa tore. Väga lihtne on inimestega tutvuda, eriti hostelites. 

Homme aga hakkan põhja poole liikuma ning ees ootab uus koht- Surfers Paradise!

Et te mõistaksite, kus ma siis paiknen..suund üles!

Byronis on tänavad muusikuid täis ja see loob väga mõnusa atmosfääri..

Leidsin sellise postkaardi.. kahjuks on Eesti olemasolu kunstnikul ununenud..

Kaunis jalutuskäik tuletornini

Leidsin Lighthouse´i kõrvalt eestlased. Naljakas on see, et nad kõik teavad mu kooliõdesid, kes olid Austraalias ning see neiu pildil töötas ka koos Janeli ja Williga Stanthorpes.. Väike Eesti suutis mind taaskord üllatada..

Teel Nimbinisse käisime ka koske nimega Killen Falls vaatamas

Meie hipibuss

Tänavapilt

Nimbini muuseum

Tagasitulles istus minu kõrval hipikoer

Õhtu Melbourne´s oli vihmane ja külm, aga vähemalt olin ma endale viimasel hetkel saanud hea öömaja couchsurfing.org lehe kaudu täpselt Southern Crossi ehk raudteejaama kõrval. Poiss, kelle juures ma ööbisin, oli Yousef ja ta oli äärmiselt tore ja pani mind tundma väga koduselt. See oli mu esimene kogemus selle lehega ja kes ei tea, siis couchsurfingu kaudu võib leida endale tasuta öömaja kellegi kodus.. Lisaks saab jagada kogemusi, kultuuri jne.. ühesõnaga tore mõlemale osapoolele.

Hommikul kell viis aga oligi aeg diivanilt püsti tõusta ja läbi vihma lennujaamabussi peale rühkida. Kogu tee Brisbane`ni välja läks üllatavalt sujuvalt, aga suurem üllatus saabus siis, kui ma oma kampsuni, retuuside ja mantliga sealsest lennujaamast välja astusin. Ees ootas mind tõeliselt soe ja troopiline kliima, kuum päike ning mu tädi oma sõbranna ja lastega. Nad tulidki sõbranna juurde külla ja sellega seoses reisivad ka siin mandril ringi.. kuna ma samuti siin olen, otsustasimegi mõned päevad koos veeta.

Sellel päeval käisime laevakesega Brisbane`i jõel sõitmas ja jalutasime kesklinnas ringi. Tundus väga sümpaatne linn, aga suuremat pilti nii lühikese ajaga ei saanud. Eile kihutasime aga mu tädi ja ta lastega Mooloolabasse, mis on ilus ookeaniäärne kuurort. Oli üldjoontes tore, aga ilm oli paraku pilvine ja mitte päris see, mida sõnapaar "Sunshine coast" mõttesse võiks tuua.   Samas, ega seda muuta ju ei saa ja mõnus oli ikka.

Kõige keerulisem hetk saabus aga siis, kui ma avastasin, et mu käekott koos kogu olulise varandusega on kaduma läinud. Olime just rannas jalutanud ja kaotust märgates hakkasin pea laiali edasi-tagasi jooksma. Lõpuks leidsin ühe sõbraliku noormehe, kes üritas ka jõu ja nõuga aidata ja hiljem oli ka hotelli vastuvõtu neiu äärmiselt abivalmis. . Siiski polnud mingisugust lahendust, kuni üks vanamees mu juurde jalutas ja küsis, et kas ma olen Šveitsist.. väga imelik küsimus ja ma ütlesin lihtsalt, et "eii.. Eestist". Selle peale päris ta, et äkki ma tean kedagi soona koriina nimelist. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui nägingi tema käes oma rahakotti, telefoni ja muud olulist. Ta oli selle rannast leidnud ja püüdis omanikku leida.. See oli väga armas hetk ja te ilmselt kujutate mu õnne ette..

Homme aga järgmine peatus- BYRON BAY!

Brisbane´i panoraam

Jakob (mu tädipoeg) sõber Karlosega

Õe- ja vennaarmastus

Mooloolobo ehk Sunshine coast..ee..?

Underwater World