Viimasel õhtul enne Surfers Paradise´i sõitmist, sain teada hea uudise- Janeli ja Will teevad õunakorjamisse väikese pausi ja tulevad farmist minuga  nädalavahetust veetma. See tegi tuju kohe heaks- üle pika aja sai lõpuks ometi oma parimat sõpra kallistada ja vanu häid nalju teha..ja kõik oli ikka nii endine. 

Üldiselt on Surfers Paradise populaarne turismipiirkond Gold Coasti (kullaranniku) piirkonnas. Nagu nimigi ütleb on see eriti hea surfiharrastajatele. Ütlen etteruttavalt ära, et mina kahjuks nende kahe päeva jooksul laua peale ei jõudnud, sest aeg läks jube ruttu ja teha oli palju. 

Esimesel päeval, kui nad koos mõningate teiste eestlastega Stanthorpest saabusid (seal külakeses ongi enamik farmitöölisi meie kodumaalt ning ajapikk on isegi Will juba mõningad keeleoskused omandanud), otsustasime randa minna ilusat ilma nautima. Lained olid päris metsikud ja tahtsid vägisi kaasa kiskuda, aga mõnus oli. Õhtul tegime  piduliku õhtusöögi itaalia restoranis ning nautisime hõrgutavaid toite ja suurepärast veini. See oli hea vaheldus harjumuspärasele farmerielule. Oleks võinud minna ka kullaranniku paljukiidetud ööelu nautima, aga otsustasime selle vahele jätta, sest järgmine päev tõotas tulla tegus.

Pühapäeva veetsimegi Austraalia suurimas lõbustuspargis Dreamworld. Enne kohalejõudmist oli meel juba päris ärev ja me kõik tundsime ennast nagu 13-aastased elevil lapsed. Saime ikka päris hea adrenaliinilaksu. Aga lisaks kõigele  on Dreamworldis ka tasemel loomapark, ehk siis lõpuks ometi saime kallistada ja patsustada kängurusi ning teha pai imearmsale koaalabeebile. Tegelikult on seal ka bengaalitiigrid, aga kui me vahetult enne sulgemist neid vaatama tahtsime minna, läks tormiks ja loomi enam külastajatele ei näidatud. 

Minu asukoht kaardil

Mõned pildid ka siis lemmikutest atraktsioonidest, mis võtsid seest ikka päris õõnsaks.

Selle torniga oli kaks võimalust. Vasakult poolt sai tunda vabalangemist ja paremalt poolt selg ees üles lendamist.. Väga võimsad olid need.

Janeli leidsis endale kena karlsoni mütsikese

Janeli rahulikult keset teed jalutamas

Janeli üritas Shrekiga poseerida, aga pildi tegemise hetkel otsustas Will ligihiilida ja ehmatada..

Maailma kõige veidram olevus vist.. Pea oleks nagu linnumoodi (see imelik asi seal peaotsas väljaarvatud), aga keha nagu imetajal

Ja nüüd algab kängurushow

See on veidike veider.. ma üritasin vist känguru järgi teha, aga teda see väga naerma ei ajanud..

Võrdlesime käppasid

Üheaastane koaalabeebi

Pärast paari klõpsatust, hakkas nägu uniseks minema..aga nad ju magavad keskmiselt 20 tundi ööpäevas

Päeva lõpuks läks ilm päris tormiseks, aga õnneks see meid ei seganud..

Kaks ja pool päeva Byron Bays on lennanud linnutiivul ja olen selle lühikese ajaga kogenud ja teinud juba üpris palju. Üldiselt on see külake Austraalia idapoolseim ja tuntud just oma surfajate, tuletorni ja mõnusa atmosfääri tõttu. Mulle avaldas see igaljuhul suurt muljet ja ma tundsin siin ennast väga mugavalt. 

Eile tegin teoks oma kauaaegse unistuse ja käisin esimest korda surfitunnis. Tegemist oli Black Dog kooliga ja kuna meie grupi neljast liikmest kaks olid varem juba sellega tegelenud,  pühendus treener põhiliselt minule ja ühele rootslasele, kes nägi välja nagu Mikael Blomkvist Stieg Larssoni triloogiast (üllataval kombel oli isegi nimi sama). Ma olin alguses natuke pabinas, et olen kindlasti täielik katastroof, aga tegelikult polnudki hullu. Suutsin isegi püsti seista ja seda kõike väga nautida. Äärmselt huvitav oli ka see, et minu kõrval nautis laineid laulja Jack Johnson oma perega. Treener märkas teda kohe ja oli eriti ekstaasis, aga tegelikult pidi Jack Byroni rannas püsikülaline olema. Igaljuhul, ma loodan võtta millalgi veel tunde või proovida midagi omal käel, sest see oli tõesti suurepärane.

Täna aga istusin koos teiste Byron Bay backpackeritega hipibussi peale ja põrutasin Austraalia hipipealinna Nimbinisse. See on ainuke koht siin mandril, kus kanepitarbimist tolereeritakse ja seda võib tajuda absoluutselt igal sammul. Juba esimese kümne minuti jooksul astus mu juurde vähemalt kaks inimest ja küsis, et äkki sooviksin ehk midagi osta.. Ega võimalust ei saa käest lasta ja lõpuks proovisin uudishimust ühte huvitavat küpsist. Kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et ega see väga ei mõjunud. 

Tagasi jõudes võtsin sammu kuulsa Byron Bay tuletorni juurde- 3.7 kilomeetrit mööda treppe ja mägesid Austraalia idatippu. Samas oli seal väga palju tervisesportlasi ja nende jooksmist nähes tundsin ma ennast tegelasena saatest "Kaalust alla", kellele võib Toompea trepist üles minemine terve elu maksma minna. Ühesõnaga, oli päris väsitav, aga kogu tee oli täis maalilisi vaateid ookeanile ja rannajoonele ning kuulub kohe kindlasti pärast Sydney botaanikaaia parki auväärsele teisele kohale minu kaunite jalutuskäikude edetabelis. 

Kuna tegemist on ka minu esimese peatuspaigana üksi reisides, võin öelda, et vähemalt esialgu on täitsa tore. Väga lihtne on inimestega tutvuda, eriti hostelites. 

Homme aga hakkan põhja poole liikuma ning ees ootab uus koht- Surfers Paradise!

Et te mõistaksite, kus ma siis paiknen..suund üles!

Byronis on tänavad muusikuid täis ja see loob väga mõnusa atmosfääri..

Leidsin sellise postkaardi.. kahjuks on Eesti olemasolu kunstnikul ununenud..

Kaunis jalutuskäik tuletornini

Leidsin Lighthouse´i kõrvalt eestlased. Naljakas on see, et nad kõik teavad mu kooliõdesid, kes olid Austraalias ning see neiu pildil töötas ka koos Janeli ja Williga Stanthorpes.. Väike Eesti suutis mind taaskord üllatada..

Teel Nimbinisse käisime ka koske nimega Killen Falls vaatamas

Meie hipibuss

Tänavapilt

Nimbini muuseum

Tagasitulles istus minu kõrval hipikoer

Õhtu Melbourne´s oli vihmane ja külm, aga vähemalt olin ma endale viimasel hetkel saanud hea öömaja couchsurfing.org lehe kaudu täpselt Southern Crossi ehk raudteejaama kõrval. Poiss, kelle juures ma ööbisin, oli Yousef ja ta oli äärmiselt tore ja pani mind tundma väga koduselt. See oli mu esimene kogemus selle lehega ja kes ei tea, siis couchsurfingu kaudu võib leida endale tasuta öömaja kellegi kodus.. Lisaks saab jagada kogemusi, kultuuri jne.. ühesõnaga tore mõlemale osapoolele.

Hommikul kell viis aga oligi aeg diivanilt püsti tõusta ja läbi vihma lennujaamabussi peale rühkida. Kogu tee Brisbane`ni välja läks üllatavalt sujuvalt, aga suurem üllatus saabus siis, kui ma oma kampsuni, retuuside ja mantliga sealsest lennujaamast välja astusin. Ees ootas mind tõeliselt soe ja troopiline kliima, kuum päike ning mu tädi oma sõbranna ja lastega. Nad tulidki sõbranna juurde külla ja sellega seoses reisivad ka siin mandril ringi.. kuna ma samuti siin olen, otsustasimegi mõned päevad koos veeta.

Sellel päeval käisime laevakesega Brisbane`i jõel sõitmas ja jalutasime kesklinnas ringi. Tundus väga sümpaatne linn, aga suuremat pilti nii lühikese ajaga ei saanud. Eile kihutasime aga mu tädi ja ta lastega Mooloolabasse, mis on ilus ookeaniäärne kuurort. Oli üldjoontes tore, aga ilm oli paraku pilvine ja mitte päris see, mida sõnapaar "Sunshine coast" mõttesse võiks tuua.   Samas, ega seda muuta ju ei saa ja mõnus oli ikka.

Kõige keerulisem hetk saabus aga siis, kui ma avastasin, et mu käekott koos kogu olulise varandusega on kaduma läinud. Olime just rannas jalutanud ja kaotust märgates hakkasin pea laiali edasi-tagasi jooksma. Lõpuks leidsin ühe sõbraliku noormehe, kes üritas ka jõu ja nõuga aidata ja hiljem oli ka hotelli vastuvõtu neiu äärmiselt abivalmis. . Siiski polnud mingisugust lahendust, kuni üks vanamees mu juurde jalutas ja küsis, et kas ma olen Šveitsist.. väga imelik küsimus ja ma ütlesin lihtsalt, et "eii.. Eestist". Selle peale päris ta, et äkki ma tean kedagi soona koriina nimelist. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui nägingi tema käes oma rahakotti, telefoni ja muud olulist. Ta oli selle rannast leidnud ja püüdis omanikku leida.. See oli väga armas hetk ja te ilmselt kujutate mu õnne ette..

Homme aga järgmine peatus- BYRON BAY!

Brisbane´i panoraam

Jakob (mu tädipoeg) sõber Karlosega

Õe- ja vennaarmastus

Mooloolobo ehk Sunshine coast..ee..?

Underwater World

Tänasega kirjutasingi mõttes alla peatükile "Tatura". Tuleb tunnistada, et mul hakkas mõne päeva eest kohe täitsa kahju. Need täpselt kolm kuud on olnud täis keerulisi hetki, haiget saamist, pettumist, viha kui ka palju rõõmu, toredaid inimesi ja kogemusi. Ma arvan, et ma olen väga palju suuremaks kasvanud ja mõistnud, et usaldada tuleb ikka ja ainult iseennast ja mitte kunagi ei tohi lähtuda eelarvamusest.

Uskumatu on see, et CPA-st lahkumine osutus oodatavast korduvalt keerulisemaks. Meie boss üritas mulle viimased kaks päeva selgeks teha, kui hea töökoht mul on, kui head palka ma ümmargustes tomatites saaks ja kui väga nad kõik tahavad, et ma hooaja lõpuni jätkaks. See sama naine, kelle kohta ma jaanuari alguses kirjutasin, et ta on kohutav nõid. Tegelikult oli ta väga soe inimene, kes hoidis oma töötajaid, kostitas neid koduste pastade ja koogikestega. Minu lahkudes kinkis ta mulle lõhnaküünla, kiitis mind ja soovis veelkord kõike ilusat. Ma poetasin isegi paar pisarat.

Muide, kui minu blogikülastajate hulgas peaks juhuslikult leiduma keegi, kes kavatseb järgmisel aastal Working Holiday viisaga Austraaliasse tulla ja tahab farmitööd teha, andke palun teada. Igal aastal on CPA-s töötanud vähemalt üks eestlane ja omanikule väga meeldib see rahvus, nii et kui suudate vastu pidada, on see väga hea töökoht. Muide, üks noormees Eestist oli olnud sõdur ja näinud välja täpselt nagu Vladimir Putin. See oli ikka päris hea nali.

See oli tõesti hea töökoht ja selle kaudu tutvusin ma väga mitmete armsate inimestega. Sain taaskord aru, kui ebaõiglane ma alguses olin pilusilmsete vastu olnud. Jah, nii mõnedki neist ei saanud sõnagi inglise keelest aru, aga nende hulgas oli ka väga kirkaid ja armsaid inimesi, kes läksid sügavale südamesse. Lisaks tutvusin ma paljude itaallastega, kellega sai nii mõnigi meeletu pidu maha peetud ja kes tegid nii mitmedki päevad päikselisemaks.

Ma olen tänulik nende inimeste,  kogemuste, õppetundide ja olgem ausad- ka raha üle. Mõistan, et kõik läheb ikka nii nagu minema peab.. Kui mul oleks Melbourne`s meeletult hästi läinud, ei oleks ma ealeski sattunud Taturasse, tutvunud nende  noortega ja mul ei oleks ilmselt piisavalt vahendeid teha juba praegu  teoks ka oma Austraalia unistus- rännata ringi ja nautida elu idarannikul. Praegu oleks muidugi lihtne püsida siin, aga samas ei saa ma ilmselt kunagi elada sellist rännumehe elu nagu Austraalias ja seetõttu ei tule rutiin kõneallagi.

Kahju, et need inimesed maha jäid, aga nad kõik jäävad mulle südamesse. Samas ei harju ma vist iialgi selle backpackeri elustiili osaga, kus järjepidevalt tuleb hüvasti jätta. Iga kord nendel hetkedel tuletan ma endale meelde saksa ütlemist  "People always meet twice". Kes teab, need kellega vaja, viivad eluteed lõpuks ikka kokku. Maailm on uskumatult väike..

Nüüd aga olen jälle teel ja esimest korda üksinda. Istun rongis ja sõidan Melbourne´i poole. Viimasel hetkel leidsin ka endale couchsurfingu kaudu öömaja ning ei peagi loodetavasti oma unetunde lennujaamas ära tiksuma. Loodetavasti tuleb ilus õhtu ja järgmine kord kirjutan teile juba Queenslandist.

Oma Korea neiudega

 Frankie, mina Mikhaila, Claudio, Sarah ja Paul

Oma Tatura parima sõbra Frankiega

Päris naljakas..sõitsime öösel autoga ringi ja üks hetk seisis keset teed üks lehm..

Sattusime CPA tomatipõllu lähedusse ja loomulikult otsutasin ma viimase õhtu puhuks üle aia ronida, paar tomatit noppida ja korjamiskasti ronida..

Mõtlesin teile rääkida natuke ka farmitööst ja sellest, millega siin kokku olen puutunud.

See organisatsioon, mille kaudu ma Taturas olen, on Australia Unearthed. Nemad  otsivad meile töö, annavad elamiskoha, hommikusöögi ja kindlustavad transpordi. Selle eesotsas on üks noor neiu, kes on paraku täielik ullike ja ei saa oma kohustustega absoluutselt hakkama. Igapäev ootavad kõik oma transporti mitu tundi (mõnikord ei tulegi kedagi, öeldakse: hääleta..see on hea kogemus!), lisaks ignoreeritakse meie muresid, antakse tühiseid lubadusi ja valetatakse.  Ta tahab ainult raha ja saksa keeles on tema kohta suurepärane väljend:  "geld geile schlampe". Selliseid inimesi on siin mitmeid ja backpackerid on just need, keda on tore ära kasutada.
Paraku ei ole varianti- kui farmitööd tahad, siis ära kobise. Muide ka CPA on selle neiu peale väga vihane ja tulevikus temaga koostööd ilmselt ei tee, sest ta käitub oma töötajate suhtes täiesti lugupidamatult.

Praegu tegelengi siin oma farmipäevade arvetusega. Vaja on 88 päeva- 12 sain Cherry Kingist (töötasin Griffithis 1,5 kuud, aga hostel rohkem ei allkirjastanud), 68 saan CPA-st ja siin veel 8 loodetavasti aprikoosifarmist. Tegelikult peaks selle kõige eest vastutama organisatsioon, aga neid ei huvita.  Põhjus, miks ma nende päevade pärast muret tunnen on  see, et tahan jätta endale tagavaraks variandi, et mul on vähemalt võimalus siin kauem püsida või hiljem tagasi tulla. Ma kahtlen, et ma seda kasutan, aga parem olla kindlustatud. Hetkel usun siiski, et järgmisel aastal ootab mind ülikool.

Mingil hetkel pean ma siin rannikul  kindlasti veel mingisuguse tööotsa leidma, aga  tahaks loota, et ehk on see midagi teistsugust. Oleks väga armas töötada näiteks mõnes kaunis kohas ookeaniääres . Samas..puuviljade pakkimine on üldiselt samuti tasuv ja normaalne. Loodan, et korjama ma enam midagi ei pea. Ma ei ole mingisugune nännipunn, aga mul on siiani sügavalt meeles need hetked, kus me 45 kraadise palavusega raskete kottidega redeliotsas turnisime, et mingisuguseid kopikaid  teenida. See oli kohutav ja ma vihkasin seda lõpuks südame põhjani. Samas oli meil ka halb farm ja odav puuvili.

Kusjuures, meie tomatiboss tuli täna minu juurde ja pakkus mulle töökohta hooaja lõpuni round-tomato´s. CPA-s on nimelt eraldi Roma (piklikud, odavamad) ja ümmarguste tomatite sorteerijad. Meie oleme alati kuulunud esimeste hulka, aga vahel harva olen käinud ka teist gruppi aitamas. Ümmargused tomatid on kallimad, nende väravad on väiksed, üksteise otsas (tunnen nagu elevant portselanipoes), masin vanaaegne, aga samas on nende sorteerimine vastutusrikkam ja neil on alati pikemad tööpäevad. Mis tähendab rohkem raha. Seal töötavad tomatiprofid ja ma ei tea, miks mind sinna taheti saata, aga igaljuhul on see kompliment. Kahjuks pidin taaskord kinnitama, et ei..mul on lennupilet olemas ja ma lahkun.

Muide.. alati huvitav teema- ilm! Praegune märtsi kuumalaine- 9 päeva- on Victoria osariigis läbi aastakümnete pikim. On olnud kuumim suvi/sügis üleüldse, nii et selle põrgupalavuse üle kurtmine on täiesti õigustatud. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks see aasta põllumajanduslikult niivõrd kehv on.  Kõik viljad on hilinenud ning saak on olnud halvem kui eelnevatel aastatel..