Kaks ja pool päeva Byron Bays on lennanud linnutiivul ja olen selle lühikese ajaga kogenud ja teinud juba üpris palju. Üldiselt on see külake Austraalia idapoolseim ja tuntud just oma surfajate, tuletorni ja mõnusa atmosfääri tõttu. Mulle avaldas see igaljuhul suurt muljet ja ma tundsin siin ennast väga mugavalt. 

Eile tegin teoks oma kauaaegse unistuse ja käisin esimest korda surfitunnis. Tegemist oli Black Dog kooliga ja kuna meie grupi neljast liikmest kaks olid varem juba sellega tegelenud,  pühendus treener põhiliselt minule ja ühele rootslasele, kes nägi välja nagu Mikael Blomkvist Stieg Larssoni triloogiast (üllataval kombel oli isegi nimi sama). Ma olin alguses natuke pabinas, et olen kindlasti täielik katastroof, aga tegelikult polnudki hullu. Suutsin isegi püsti seista ja seda kõike väga nautida. Äärmselt huvitav oli ka see, et minu kõrval nautis laineid laulja Jack Johnson oma perega. Treener märkas teda kohe ja oli eriti ekstaasis, aga tegelikult pidi Jack Byroni rannas püsikülaline olema. Igaljuhul, ma loodan võtta millalgi veel tunde või proovida midagi omal käel, sest see oli tõesti suurepärane.

Täna aga istusin koos teiste Byron Bay backpackeritega hipibussi peale ja põrutasin Austraalia hipipealinna Nimbinisse. See on ainuke koht siin mandril, kus kanepitarbimist tolereeritakse ja seda võib tajuda absoluutselt igal sammul. Juba esimese kümne minuti jooksul astus mu juurde vähemalt kaks inimest ja küsis, et äkki sooviksin ehk midagi osta.. Ega võimalust ei saa käest lasta ja lõpuks proovisin uudishimust ühte huvitavat küpsist. Kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et ega see väga ei mõjunud. 

Tagasi jõudes võtsin sammu kuulsa Byron Bay tuletorni juurde- 3.7 kilomeetrit mööda treppe ja mägesid Austraalia idatippu. Samas oli seal väga palju tervisesportlasi ja nende jooksmist nähes tundsin ma ennast tegelasena saatest "Kaalust alla", kellele võib Toompea trepist üles minemine terve elu maksma minna. Ühesõnaga, oli päris väsitav, aga kogu tee oli täis maalilisi vaateid ookeanile ja rannajoonele ning kuulub kohe kindlasti pärast Sydney botaanikaaia parki auväärsele teisele kohale minu kaunite jalutuskäikude edetabelis. 

Kuna tegemist on ka minu esimese peatuspaigana üksi reisides, võin öelda, et vähemalt esialgu on täitsa tore. Väga lihtne on inimestega tutvuda, eriti hostelites. 

Homme aga hakkan põhja poole liikuma ning ees ootab uus koht- Surfers Paradise!

Et te mõistaksite, kus ma siis paiknen..suund üles!

Byronis on tänavad muusikuid täis ja see loob väga mõnusa atmosfääri..

Leidsin sellise postkaardi.. kahjuks on Eesti olemasolu kunstnikul ununenud..

Kaunis jalutuskäik tuletornini

Leidsin Lighthouse´i kõrvalt eestlased. Naljakas on see, et nad kõik teavad mu kooliõdesid, kes olid Austraalias ning see neiu pildil töötas ka koos Janeli ja Williga Stanthorpes.. Väike Eesti suutis mind taaskord üllatada..

Teel Nimbinisse käisime ka koske nimega Killen Falls vaatamas

Meie hipibuss

Tänavapilt

Nimbini muuseum

Tagasitulles istus minu kõrval hipikoer

Õhtu Melbourne´s oli vihmane ja külm, aga vähemalt olin ma endale viimasel hetkel saanud hea öömaja couchsurfing.org lehe kaudu täpselt Southern Crossi ehk raudteejaama kõrval. Poiss, kelle juures ma ööbisin, oli Yousef ja ta oli äärmiselt tore ja pani mind tundma väga koduselt. See oli mu esimene kogemus selle lehega ja kes ei tea, siis couchsurfingu kaudu võib leida endale tasuta öömaja kellegi kodus.. Lisaks saab jagada kogemusi, kultuuri jne.. ühesõnaga tore mõlemale osapoolele.

Hommikul kell viis aga oligi aeg diivanilt püsti tõusta ja läbi vihma lennujaamabussi peale rühkida. Kogu tee Brisbane`ni välja läks üllatavalt sujuvalt, aga suurem üllatus saabus siis, kui ma oma kampsuni, retuuside ja mantliga sealsest lennujaamast välja astusin. Ees ootas mind tõeliselt soe ja troopiline kliima, kuum päike ning mu tädi oma sõbranna ja lastega. Nad tulidki sõbranna juurde külla ja sellega seoses reisivad ka siin mandril ringi.. kuna ma samuti siin olen, otsustasimegi mõned päevad koos veeta.

Sellel päeval käisime laevakesega Brisbane`i jõel sõitmas ja jalutasime kesklinnas ringi. Tundus väga sümpaatne linn, aga suuremat pilti nii lühikese ajaga ei saanud. Eile kihutasime aga mu tädi ja ta lastega Mooloolabasse, mis on ilus ookeaniäärne kuurort. Oli üldjoontes tore, aga ilm oli paraku pilvine ja mitte päris see, mida sõnapaar "Sunshine coast" mõttesse võiks tuua.   Samas, ega seda muuta ju ei saa ja mõnus oli ikka.

Kõige keerulisem hetk saabus aga siis, kui ma avastasin, et mu käekott koos kogu olulise varandusega on kaduma läinud. Olime just rannas jalutanud ja kaotust märgates hakkasin pea laiali edasi-tagasi jooksma. Lõpuks leidsin ühe sõbraliku noormehe, kes üritas ka jõu ja nõuga aidata ja hiljem oli ka hotelli vastuvõtu neiu äärmiselt abivalmis. . Siiski polnud mingisugust lahendust, kuni üks vanamees mu juurde jalutas ja küsis, et kas ma olen Šveitsist.. väga imelik küsimus ja ma ütlesin lihtsalt, et "eii.. Eestist". Selle peale päris ta, et äkki ma tean kedagi soona koriina nimelist. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui nägingi tema käes oma rahakotti, telefoni ja muud olulist. Ta oli selle rannast leidnud ja püüdis omanikku leida.. See oli väga armas hetk ja te ilmselt kujutate mu õnne ette..

Homme aga järgmine peatus- BYRON BAY!

Brisbane´i panoraam

Jakob (mu tädipoeg) sõber Karlosega

Õe- ja vennaarmastus

Mooloolobo ehk Sunshine coast..ee..?

Underwater World

Tänasega kirjutasingi mõttes alla peatükile "Tatura". Tuleb tunnistada, et mul hakkas mõne päeva eest kohe täitsa kahju. Need täpselt kolm kuud on olnud täis keerulisi hetki, haiget saamist, pettumist, viha kui ka palju rõõmu, toredaid inimesi ja kogemusi. Ma arvan, et ma olen väga palju suuremaks kasvanud ja mõistnud, et usaldada tuleb ikka ja ainult iseennast ja mitte kunagi ei tohi lähtuda eelarvamusest.

Uskumatu on see, et CPA-st lahkumine osutus oodatavast korduvalt keerulisemaks. Meie boss üritas mulle viimased kaks päeva selgeks teha, kui hea töökoht mul on, kui head palka ma ümmargustes tomatites saaks ja kui väga nad kõik tahavad, et ma hooaja lõpuni jätkaks. See sama naine, kelle kohta ma jaanuari alguses kirjutasin, et ta on kohutav nõid. Tegelikult oli ta väga soe inimene, kes hoidis oma töötajaid, kostitas neid koduste pastade ja koogikestega. Minu lahkudes kinkis ta mulle lõhnaküünla, kiitis mind ja soovis veelkord kõike ilusat. Ma poetasin isegi paar pisarat.

Muide, kui minu blogikülastajate hulgas peaks juhuslikult leiduma keegi, kes kavatseb järgmisel aastal Working Holiday viisaga Austraaliasse tulla ja tahab farmitööd teha, andke palun teada. Igal aastal on CPA-s töötanud vähemalt üks eestlane ja omanikule väga meeldib see rahvus, nii et kui suudate vastu pidada, on see väga hea töökoht. Muide, üks noormees Eestist oli olnud sõdur ja näinud välja täpselt nagu Vladimir Putin. See oli ikka päris hea nali.

See oli tõesti hea töökoht ja selle kaudu tutvusin ma väga mitmete armsate inimestega. Sain taaskord aru, kui ebaõiglane ma alguses olin pilusilmsete vastu olnud. Jah, nii mõnedki neist ei saanud sõnagi inglise keelest aru, aga nende hulgas oli ka väga kirkaid ja armsaid inimesi, kes läksid sügavale südamesse. Lisaks tutvusin ma paljude itaallastega, kellega sai nii mõnigi meeletu pidu maha peetud ja kes tegid nii mitmedki päevad päikselisemaks.

Ma olen tänulik nende inimeste,  kogemuste, õppetundide ja olgem ausad- ka raha üle. Mõistan, et kõik läheb ikka nii nagu minema peab.. Kui mul oleks Melbourne`s meeletult hästi läinud, ei oleks ma ealeski sattunud Taturasse, tutvunud nende  noortega ja mul ei oleks ilmselt piisavalt vahendeid teha juba praegu  teoks ka oma Austraalia unistus- rännata ringi ja nautida elu idarannikul. Praegu oleks muidugi lihtne püsida siin, aga samas ei saa ma ilmselt kunagi elada sellist rännumehe elu nagu Austraalias ja seetõttu ei tule rutiin kõneallagi.

Kahju, et need inimesed maha jäid, aga nad kõik jäävad mulle südamesse. Samas ei harju ma vist iialgi selle backpackeri elustiili osaga, kus järjepidevalt tuleb hüvasti jätta. Iga kord nendel hetkedel tuletan ma endale meelde saksa ütlemist  "People always meet twice". Kes teab, need kellega vaja, viivad eluteed lõpuks ikka kokku. Maailm on uskumatult väike..

Nüüd aga olen jälle teel ja esimest korda üksinda. Istun rongis ja sõidan Melbourne´i poole. Viimasel hetkel leidsin ka endale couchsurfingu kaudu öömaja ning ei peagi loodetavasti oma unetunde lennujaamas ära tiksuma. Loodetavasti tuleb ilus õhtu ja järgmine kord kirjutan teile juba Queenslandist.

Oma Korea neiudega

 Frankie, mina Mikhaila, Claudio, Sarah ja Paul

Oma Tatura parima sõbra Frankiega

Päris naljakas..sõitsime öösel autoga ringi ja üks hetk seisis keset teed üks lehm..

Sattusime CPA tomatipõllu lähedusse ja loomulikult otsutasin ma viimase õhtu puhuks üle aia ronida, paar tomatit noppida ja korjamiskasti ronida..

Mõtlesin teile rääkida natuke ka farmitööst ja sellest, millega siin kokku olen puutunud.

See organisatsioon, mille kaudu ma Taturas olen, on Australia Unearthed. Nemad  otsivad meile töö, annavad elamiskoha, hommikusöögi ja kindlustavad transpordi. Selle eesotsas on üks noor neiu, kes on paraku täielik ullike ja ei saa oma kohustustega absoluutselt hakkama. Igapäev ootavad kõik oma transporti mitu tundi (mõnikord ei tulegi kedagi, öeldakse: hääleta..see on hea kogemus!), lisaks ignoreeritakse meie muresid, antakse tühiseid lubadusi ja valetatakse.  Ta tahab ainult raha ja saksa keeles on tema kohta suurepärane väljend:  "geld geile schlampe". Selliseid inimesi on siin mitmeid ja backpackerid on just need, keda on tore ära kasutada.
Paraku ei ole varianti- kui farmitööd tahad, siis ära kobise. Muide ka CPA on selle neiu peale väga vihane ja tulevikus temaga koostööd ilmselt ei tee, sest ta käitub oma töötajate suhtes täiesti lugupidamatult.

Praegu tegelengi siin oma farmipäevade arvetusega. Vaja on 88 päeva- 12 sain Cherry Kingist (töötasin Griffithis 1,5 kuud, aga hostel rohkem ei allkirjastanud), 68 saan CPA-st ja siin veel 8 loodetavasti aprikoosifarmist. Tegelikult peaks selle kõige eest vastutama organisatsioon, aga neid ei huvita.  Põhjus, miks ma nende päevade pärast muret tunnen on  see, et tahan jätta endale tagavaraks variandi, et mul on vähemalt võimalus siin kauem püsida või hiljem tagasi tulla. Ma kahtlen, et ma seda kasutan, aga parem olla kindlustatud. Hetkel usun siiski, et järgmisel aastal ootab mind ülikool.

Mingil hetkel pean ma siin rannikul  kindlasti veel mingisuguse tööotsa leidma, aga  tahaks loota, et ehk on see midagi teistsugust. Oleks väga armas töötada näiteks mõnes kaunis kohas ookeaniääres . Samas..puuviljade pakkimine on üldiselt samuti tasuv ja normaalne. Loodan, et korjama ma enam midagi ei pea. Ma ei ole mingisugune nännipunn, aga mul on siiani sügavalt meeles need hetked, kus me 45 kraadise palavusega raskete kottidega redeliotsas turnisime, et mingisuguseid kopikaid  teenida. See oli kohutav ja ma vihkasin seda lõpuks südame põhjani. Samas oli meil ka halb farm ja odav puuvili.

Kusjuures, meie tomatiboss tuli täna minu juurde ja pakkus mulle töökohta hooaja lõpuni round-tomato´s. CPA-s on nimelt eraldi Roma (piklikud, odavamad) ja ümmarguste tomatite sorteerijad. Meie oleme alati kuulunud esimeste hulka, aga vahel harva olen käinud ka teist gruppi aitamas. Ümmargused tomatid on kallimad, nende väravad on väiksed, üksteise otsas (tunnen nagu elevant portselanipoes), masin vanaaegne, aga samas on nende sorteerimine vastutusrikkam ja neil on alati pikemad tööpäevad. Mis tähendab rohkem raha. Seal töötavad tomatiprofid ja ma ei tea, miks mind sinna taheti saata, aga igaljuhul on see kompliment. Kahjuks pidin taaskord kinnitama, et ei..mul on lennupilet olemas ja ma lahkun.

Muide.. alati huvitav teema- ilm! Praegune märtsi kuumalaine- 9 päeva- on Victoria osariigis läbi aastakümnete pikim. On olnud kuumim suvi/sügis üleüldse, nii et selle põrgupalavuse üle kurtmine on täiesti õigustatud. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks see aasta põllumajanduslikult niivõrd kehv on.  Kõik viljad on hilinenud ning saak on olnud halvem kui eelnevatel aastatel..

Lõpuks ometi otsustasime toakaaslase Kate´ga, et kuna Tatura hostelis kuumalainega võideldes nägu kohe kuidagi naerule ei lähe, on aeg sellele lõpp teha ning oma vabade päevadega midagi kasulikku ette võtta. Mõeldud-tehtud: kuna paljud siinolijad on kiitnud lähedal asuva linna Echuca ilu , tuleb minna ja see oma silmaga üle vaadata.

Echuca on tuntud oma westerniliku tänavapildi ja jõesadama tõttu. Koht sai kuulsaks 1864, kui raudteeliin Melbourne`st sinna jõudis ning linna rajati Austraalia suurim jõesadam (Murray). Tänapäevalgi näeb seal hobuveokeid, aurumasinaid ja muud. See koht jättis meile väga südamliku mulje ja tunde nagu oleks üleöö sattunud Texasesse. Jalutasime, nautisime päiksepaistet (sulasime), sõime jäätist ja päev oligi korda läinud.

Muide, ostsin endale ka pühapäeva hommikuks lennupiletid Brisbane´i . Melbourne´i tahaksin kohale minna paar päeva varem, aga ainus probleem on see, et kuna sel nädalavahetusel on seal vormel, on kõik hostelid ära broneeritud ja linn rahvast täis. Ma ei tea veel, kus ma oma ööd mööda saadan, aga küll lõpuks mõne sõbra või tuttava abiga siiski loodetavasti lahenduse leian.

Murray jõgi (Austraalia pikim)

Viimased nädalad on möödunud üpriski uimaselt ja ebaproduktiivselt. Vahepeal oli siin  suur torm ja selletõttu polnud ka tomateid. Üleüldse on meil viimasel ajal iga teine päev vaba ning kui lõpuks tööle saab, jätkub seda ainult loetud tundideks. Eelmisel nädalal teenisime vaid nii palju, et maksta ära rent ja osta endale süüa.

Ma tunnen, et hakkan vaikselt lihtsalt hulluks minema, sest igapäevane plaan vallutada maailm taandub lõpuks sellele, et ärkan südapäeval, söön midagi, loen ja lesin diivanil. Elaksime me siis veel kuskil mõnusas linnakeses ookeani ääres, aga ei, oleme nagu vangistatud siia väikesesse 3533 elanikuga Taturasse, kus iga pood ja park on saanud rohkem tuttavaks kui omaenda kümme sõrme.

Loomulikult on meil siin mõnikord täitsa tore ka- pidevad filmiõhtud, jooksuringid ning lõbusad õhtud allkorruse baaris. Vahel saab töökaaslastega ka meeldejääv pidu maha peetud, aga tegelikult olen ma siin ju siiski vaid töö tõttu ja kui enam sedagi ei ole, on see ilmselgelt aeg edasi liikuda.

Ma ei ole veel kindel, mis päeval ma oma kotid ja kobinad kokku pakin - enne on veel vaja mõned otsad kokku siduda - aga üsna pea. Esmane plaan on sõita Melbourne´i ja sealt edasi lennukiga Brisbane´i. Seal linnas saan ma kokku oma tädi ja tema lastega, kes astusid eile õhtul Tallinnas lennuki peale, et siin riigis paar nädalat ringi vaadata. Ma ootan seda väga, sest kindlasti on äärmiselt südantsoojendav üle pika aja oma lähedasi näha.  Ilmselt veedame paar päeva koos ja see kõik, mis edasi juhtuma hakkab, on siiani veel üks suur müsteerium.

Kuna ma olen siiani Austraalias ainult tööd rabanud, tahan lõpuks ometi ka natukene ringi seigelda ja elu nautida.. Praegu ongi plaan hakata Brisbane`st pikemas perspektiivis "üles" liikuma- mööda idarannikut põhja poole. See kõik tundub hirmus põnev, aga samas ka hirmutav, sest esmakordselt olen ma oma rännakul täiesti üksi. Samas on paljud sõbrad öelnud, et üksi ongi parem- saad teha kõike oma südame järgi ja leiad seejuures ka kergemini uusi inimesi. Lisaks on see kindlasti enneolematu kogemus, millele ma olen valmis rõõmsalt, kerge värin südames, vastu astuma.

Ma usun, et see on ka teile hea uudis, sest olgem ausad.. kes ikka viitsib üle kahe kuu lugeda mingisugusest tomatipakkijast teiselpool maakera. On aeg seiklusteks...

Ühel õhtul oli meie hostelibaaris suur pidu.. Esines AC/DC coverband ja piletid maksid hingehinda ( ma sain õnneks tasuta), aga olgugi, et pidu oli tore, oli bänd natuke pettumustvalmistav- kogu laul tuli makipealt.. no kuulge? 

Sakslanna Anika (vasakult kolmas) otsustas ka, et talle aitab ja on aeg edasi liikuda. Tema äramineku pidu.   Mul on natuke kahju, sest tegemist on äärmiselt vaimuka ja teravakeelega tüdrukuga, keda rohkem hindama õppisin ma alles viimastel nädalatel..aga see on see backpackerite elu. 

Jah..meie hostelis on ülekaalus naissugu.. 

Kõigepealt soovin kõikidele suurepärast iseseisvuspäeva.. Ma olen viimasel ajal palju Eesti peale mõelnud ja kogu aeg kipuvad igasugused patriootlikud laulud kummitama kippuma.Otsustasin teile natuke jagada ka minu rahvusvaheliste sõprade suhtumisest salapärasesse paika nimega "Estonia".

• Ega suurem osa muidugi sellest riigist midagi kuulnud pole..  kui keegi küsib, et kust ma pärit olen, tuleb paratamatult lisaks vastusele ka lisamärkus "you probably haven´t heard anything about this country, but it is next to Finland.. in northern Europe".

• Tavaliselt räägin ka -30 kraadistest talveilmadest (mille peale kõik siiras šokis on..väljaarvatud üks Kanada sõber, kelle kodulinnas oli 3 aastat tagasi -58..). Mõned  on ka googeldanud ja leidnud informatsiooniks, et selles riigis on palju ilusaid naisi..

• Tavaliselt on inimesed siiski uudishimulikud ja väike protsent on geograafiatunnis midagi ka tähele pannud.. See sama kanada sõber oli näiteks väga põnevil ja palus, et ma talle iga päev natukene oma riigi kohta räägiksin ja keelt õpetaksin.. See oli liigutav.
  
• Samas on ka palju nalja saanud.. Sõbrad Will ja John mõtlesid paari kuu eest välja laulu, mis käis umbes nii: "Eštooonia, eštooonia, is bigger than Woolworths" (kohalik toidupood) . Nad laulsid seda iga päev umbes 5 korda ja see oli üpris lõbus..
  
• Ükskord mainis üks hiina neiu mulle rõõmuga, et ta teab küll, kust ma pärit olen.. insoniast... (ta ei teinud nalja).
  
• Täna rääkisime meie bossiga mu kodumaast ja ta küsis täiesti siiralt: "kas te Eestis jõule ka tähistate?"  Selle peale vajus mul ka mokk ikka päris töllakile.. aga tagant järgi mõeldes- võib-olla polnudki see nii rumal küsimus?
  
• Keel teeb muidugi paljudele huvipakkuv. Mu hiina sõbrad naersid kümme minutit, kui ma neile mainis, et "hello" is "tere".. Hiinakeeles pidid see tähendama "fuck you" . Muidugi ei saa ümber sõnadest "kaksteistkuud" ja "terviseks"..
  
• Oma itaalia sõpradele saan alati mainida ka seda, kuidas keelte iludusvõistlusel me nende järgi teisele kohale platseerusime lausega "sõida tasa üle silla".. Nad on enamjaolt tunnistanud, et see tõepoolest kõlab kenasti (kuigi suurest võistlusest pole nad midagi kuulnud)..

See on salapärane ja saladuslik paik (next to Narnia), aga ma olen alati  uhke ja teatan rõõmuga oma päritolust. Tuleb tunnistada ka, et meie keel on  suurepärane.. Janeliga saime alati rääkida ükskõik mida sülg suhu tõi ja teiste imestavatele pilkudele vastata vaid sulni naeratusega..Seda rõõmu teised endale lubada ei saa! Nüüdki kipub CPA-s vahel vihastadas mõni eestikeelne vägisõna üle huulte lipsama, aga kuna keegi  midagi aru ei saa, on kõik korras nagu Norras. 

Nüüd aga mõned pildid eelnevatest päevadest..

Hubane filmiõhtu

Armas Taturake, mis ei tundugi enam nii depressiivne väikelinn.

Ju ja June´i sünnipäev

Sünnipäevalapsed Koreast