Kõigepealt ütleksin kõigile, et ilusat uut aastat. Uued algused on alati motiveerivad- on aeg jätta halb selja taha ja teha järgmisest aastast midagi veelgi enneolematumat. Minu jaoks oli 2012. kokkuvõttes vist elu kõige keerulisem- oli tagasilööke ja pettumusi, aga samas ka kõige enam rõõmu. Unistage suurelt ja sirutage oma tiibu! Meie ümber on rohkem võimalusi kui kunagi varem ja kui te nende ahvatluste maitse suhu saate, siis ei peata  enam miski. Astuge oma kastist välja- tõeline elu algab pärast mugavustsooni. Ja nagu kõlab mu uus lemmikmõte- ainult julged inimesed saavad olla õnnelikud.

Meie võtsime oma aasta vastu Melbourne´s. Kuna olime hosteli juba kuu aega tagasi entusiastlikult ära broneerinud, korjasime raskest seisust hoolimata oma rahakotivahelt kopikad kokku ja kimasime tasuta bussiga suurlinna. Jah, just.. 31-sel detsembril läks meie oma väiksest Tatura linnakesest  tasuta transport otse Melbourne`i südamesse. Seda võimalust ei saanud  kasutamata jätta.. lisaks meile tuli kohale ka karvanpargi gäng  ja nendega me suures osas oma aasta vastu võtsimegi.

Ilutulestikuks panime oma koolipuhvetis õpitud trügimismeetodid tööle ja jalutasime otse kõige paremasse vaatluskohta jõe äärde. Ometi peab tunnistama, et kaua oodatud valgusshow oli üllatavalt lahja- ei jõudnud veel normaalselt uut aastatki soovida, kui oli juba läbi. Samas Sydneys oli loomulikult imeline olnud- osad sõbrad olid juba hommikul kella seitmest järjekorras, et südaööks ikka Royal Botanic Gardenis endale koht kindlustada.

Olid väga toredad päevad, aga Tatura hostelisse tagasi jõudes lõi reaalsus jälle nuiaga pähe. Kuigi tomatipakkimist lubati meile kõigile juba 27-ndast detsembrist, pole sellest ikka veel kippu ega kõppu. Kuuldavasti on uus tähtaeg nädalalõpp, sest tomatid pole veel ikka piisavalt valmis. Me oleme jälle täpselt samas seisus nagu Cherry Kingi aegadel, ainuke vahe on see, et nüüd ootame kirsside asemel tomateid.

Irooniline on muidugi ka see, kuidas ma eelmises postituses rõõmsalt mainisin, et aprikoosid on meie jaoks minevik. Juba paar päeva hiljem olime mitte kuigi entusiastlikult tagasi põllul ja üritasime oma bin´e täis saada. Lisaks õnnestus mul ka redeliga pikali lennata,aga noh..oli ju teada, et üks kord peab see juhtuma. Õnneks oli tegemist õnneliku õnnetusega, aga pärast seda tundusid kõrvalfarmis olevad lehmad ja maasikataimed palju toredamad, kui need tobedad aprikoosid.  Lisaks on meil siin praegu kuumalaine ja igal päeval rabame tööd teha umbes 40 kraadiga.. paari päeva pärast pidi lausa 47 kraadi tulema (see ei ole kirjaviga) ! Saaks juba sinna külma pakkimismajja..

Muide, kuigi me oleme oma reisi jooksul kohanud igasuguseid sulelisi ja karvaseid, on nüüdsest esikohale platseerunud üks noormees meie praegusest hostelist. Meie kutsume teda Teiseks Arnoldiks, sest ta on kangesti ühe kummalise eestimaa meelelahutaja moodi..Ta on vaimselt ebastabiilne ja mõned päevad tagasi oli ta oma toakaaslastelt ca 500 dollarit  varastanud. Pärast seda löödi ta hostelist välja, aga teda ennast see ei morjendanud..ta tuli tagasi. Astus aga sisse ja hakkas endale köögis kohvi keetma. Sissesaamiseks kasutas ta  aknaid ja ronis katusel. Eile südaöösel oli ta taaskord platsis. Ärkasin selle peale, et minu toakaaslane  oli teda aknakaudu näinud ja pärast seda oli terve hostel üleval ja hirmul.Keegi ei teadnud, kus ta täpselt on, aga oli kindel, et ta võib olla kelle iganes akna taga ja sissesaamiseks ta vahendeid väga ei vali. Hommikul selgus, et ta oli ka meie bussi kividega kriipinud ja sada imet teinud. Kolmandat korda helistati temaga seoses politseile ja öösel pandi ta Melbourne´i rongi peale.. loodetavasti.. samas võib ta üks hetk jälle platsis olla.

Õhtuks valmis..

Sellised papagoid jalutavad siin igalpool ringi ja söövad kusjuures ka meie aprikoose.

1. jaanuari hommikune meditatsioon. 

Mõnus sushi ja Griffithi sõbra Minho sünnipäev

Luna Park e. Melbourne lõbustuspark

St. Kilda rand

2013. aasta esimesel päeval käisime St. Kilda rannas minipingviine vaatamas. Nad tulevad sinna igal õhtul ja alati on kohal metsikult inimesi, kes neid näha soovivad. Pidime tegelikult minema ju Phillip Islandile  neid vaatama, aga nüüd nägime nad ära hoopis Melbournes.

Kahjuks jõuavad pingviinikesed kohale alles siis, kui juba täiesti pime on.

Kõige suurem uudist on see, et meie telgi- ja aprikoosielu on selleks korraks läbi. Lugu on nimelt selles, et me kandideerisime enne siia tulekut tomatite pakkimisele ja kuigi tahtjaid oli 50 ja valiti ainult 12, saime me mõlemad soovitud töö. Tegelikult läks meil nii hästi eelkõige sellepärast, et me oleme Cherry Kingis töötanud ja nad otsisid just kogemustega tüdrukuid. 

Me oleme väga õnnelikud, sest aprikoose oli küll päris tore korjata, aga raha sai selle eest minimaalselt. Olgugi, et meid lohutati päevast-päeva , et colour picking saab läbi ja kohe-kohe algab stripping, nägime siiski veel paar päeva tagasi suurel hulgal rohelisi aprikoose ja see ei teinud olukorda mitte sugugi kergemaks.  Kusjuures, stripping ei tähenda siinkohal sugugi seda, et me oleksime pidanud endal riideid seljast viskama, vaid hoopis seda, et kõik viljad on ilusti valmis ja me saame viie aprikoosi asemel kogu puu tühjaks teha. 

Tomatite pakkimine on iseenesest selle sama organisatsiooni, Australian Unearthed´i kaudu, aga meid tõsteti hostelisse, sest nad tahavad, et kõik pakkijad elaksid rõõmsasti koos. Eile oli taaskord veidike nukker lahkuda, sest telgielu oli midagi enneolematut ja kuigi see ei olnud alati maailma mugavaim, oli see piisavalt metsik ja lahe. Nüüd oleme Tatura Backpackerite hostelis ja naudime taaskord voodismagamise luksust ja rahulikke öid, milles ei pea telgiga jõudu katsuma ja hinge kinni pidama, et meie majake püsib vähemalt hommikuni ilusti oma  koha peal. 

See, millal pakkimine päriselt pihta hakkab, on veel natuke segane. Tundub, et peame veel mõned päevad ootama, aga kui see ükskord algab, on tegemist väga hea tööga. Palk on sama mis Cherry Kingis, aga tööd peaks jätkuma kolmeks kuuks ja makse maksame ka 30 protsendi asemel 13. Samas on teada, et see on ääretult igav  ja me peame taaskord loendamatuid tunde ainult iseenda (ja tomatite) seltsis veetma , aga vähemalt saame pärast seda loodetavasti reisida, ega pea tööpärast enam mõned ajad muretsema. 

Meie jõuluõhtu, tants ja tagaajamine

 ,

Lihtsalt näidiseks, millised näevad välja austraalia suitsupakid. Esiteks on nende ostmiseks ainult spetsiaalsed kohad, need maksavad väga palju ja pärast taoliste piltide nägemist ei saa ma üldse aru, kuidas suudab keegi kümneid suitse päevas ära tõmmata. (see konkreetne pilt on tegelikult üks tagasihoidlikumaid- lisaks võib näha ka erinevaid fotosid vähkidest jpm)

Näide tavalistest telkidest pärast tuulist ööd. Meie oma pidas kusjuures veel väga ilusti vastu. 

Üks opossum, kes elab karavanpargi meeste duširuumis kõrvuti redback´iga( üks mürgisemaid ämblikke Austraalias)

Ilusaid ja valgeid pühi kõigile!

Meie jõulud siin teiselpool maakera on ikka uskumatult kummalised. Kõigepealt talusime eile 40 kraadist kuumust, mille eest põgeneda polnud kuhugi,  ja ka aprikoosid vajasid korjamist. Terve päeva unistasime vaid basseinist,  ja kui lõpuks sinna sisse hüppasime, päästis see päeva. Nii suur kuumus on ikka põhjamaa inimesele liigne..

Lisaks algas öösel meeletu torm, nii et terve aeg oli tunne, et  telk lendab koos meiega kohe minema. See oli päris hirmutav ja magamisest ei tulnud midagi välja. Kella nelja ajal olime sunnitud välja kobima ja telgi pealiskatet parandama hakkama.

Naljakas on ikka küll.. uskumatu mõelda, kuidas teie seal lund naudite, jõululaule laulate, piparkooke ja hapukapsast mugite.. Meie oleksime justkui mingisugusel teisel planeedil... Samas on huvitav ka midagi sellist vahelduseks kogeda.

Pärast tööpäeva üks mõnus bassein..

Janeli on ikka täitsa ära väsinud.. kummaline, kuidas ta suudab magamiskotis olla..

Meie telkimisalal on ka päris palju jõulumeeleolus karavane.. uskumatu, et inimesed on tulnud just siia oma pühi veetma..

Väike fotoshooting ja palju nalja..

Lahutasime oma meelt ja mängisime nimearvamisemängu..sattus nii, et kaks kolmest olid Markod.. kuum päike pani meid arvama, et see on jube naljakas..