Teisipäev oli küll mõnevõrra muserdav päev- kuigi meie Back of Chapel´i hostelikaaslased ütlesid, et tööleidmine käib siin paari päevaga, ei paistnud meil selles vallas just kuigi edukalt kulgevat. Meie keeletaset tõstetakse siin pidevalt esile, aga tundub, et enamik restorane ja kohvikuid värbasid endale tööjõu mõned nädalad tagasi. 

Otsustasime kohe alguses, et ei hakka sellega väga stressama ja võtame rahulikult, aga elu vajab elamist ja kui kõik ei jookse just  ladusalt, teeb see siiski murelikuks. Janelile helistati  ühest restoranist ja öeldi, et ta võib nendega liituda, aga nende kõne restorani bossiga oli umbes selline:

S: (äärmiselt sõbralikult) " Hi, Janeli.. how are you? do you enjoy your day? I am Sebastian from.. do you want to work in our restaurant?

J: " ...Yes, I think I would like to.. But I wanted to ask about a salary.."

S: " It is 15 per hour ( mustalt töötamine, ei ole väga hea palk sellisel juhul) So.. do you want to join us?"

J: "Yes, I believe so, but I am not sure, because...(ei jõudnud lõpetada lauset)

S: (karjudes) "IF YOU ARE NOT SURE, THEN I AM NOT SURE AS WELL. GOOD BYE!" (viskas toru ära)

Pärast seda olime mitu minutit justkui puuga pähe saanud.. 

Lisaks lootsime  siiralt, et kolime suurepärasesse basseini ja jõusaaliga korterisse, aga mõistes, et hiina tüdruk tahab meilt sissekolides kohe kuu renti ja deposiiti (muidu makstakse siin kõike nädala kaupa), saime aru, et peame selle kõigega veel ootama. Meil pole ju veel töödki.. 

Eile leidsime Facebookist ühe kuulutuse, mille kaudu oleks võimalik ühte maja teiste inimestega jagada. Käisimegi seda vaatamas- asub St. Kilda rajoonis, mis on üks parimaid ning maja omanik on muideks eestlane. Seal elab vist  5-6 inimest ja raha küsitakse meie eest poole vähem kui hostelis.. Homme kolime vist sinna, sest see on päris hea pakkumine. Loodetavasti on ka inimesed toredad. 

Lisaks baari- ja restoranitööle (hospitality),on siin väga populaarne ka selline asi nagu Fundraising. Need on põhimõtteliselt sellised inimesed, kes räägivad heategevusest ja otsivad inimesi, kes on valmis kedagi toetama.  Palk peaks olema väga hea, lisaks on võimalik ka reisida, keelt praktiseerida jne. Paraku pidi sinna üldjuhul tung päris suur olema. Kuulsin ka mõni aeg tagasi ühelt sõbralt tema lugu kandideerimisest.

Ta kutsuti intervjuule, aga kohale jõudes seisis ta koos 50 teise inimesega suures konverentsiruumis. Nad pidid kõik end 3 minutit esitlema, tegema käigu pealt presentatsiooni näiteks rassismist/vaesusest, osalema diskussioonis ja lõpuks testiti neid ka tänaval, kus neil oli aega 15 minutit inimesi küsitleda. Mu sõber rääkis 34 inimesega, aga töökohta ikka ei saanud, sest mõni teine kandidaat oli produktiivsem. 

Pärast seda tundus see päris lootusetu,  aga sellegipoolest võtsin ma ühe Fundraisingu firmaga ühendust. Olin nende kuulutuse avastanud Gumtreest ( interneti lehekülg, kus on palju  kõikvõimalikke pakkumisi) . Ega neil seal palju informatsiooni polnud ja kogu asi tundus üpris mitteametlik, aga võtsin riski. Kümne minuti pärast helistasid nad mulle tagasi ja kutsusid intervjuule (küsisin kohe hirmuga, et kas see kestab ka mitu tundi, aga nad vastasid, et kõigest 15-20 minutit).. See rahustas mind ja rõõmustasin, et ehk ei peagi vastama rassismi või seksuaalvähemusi puudutavatele küsimustele. 

Käisingi seal kohal ja olin üllatunud, kui esinduslik ja korralik nende kontor välja nägi. Põhiliselt valiti mind ilma suurema tuleproovita koos ühe inglise noormehega välja ja homme lähme esimest korda proovima. Ma olen natuke umbusklik, aga kuna see mu ellu justkui tuli, siis proovin järele.

Me töötame siis sellise organisatsiooni alt nagu Child Fund, mis on siin üpris populaarne. Põhimõtteliselt pean ma suhtlema ja koguma inimesi, kes on valmis iga kuu ühte vaest last ja tema perekonda toetama. Iga nö. sponsor saab valida, keda ta toetada tahab ja lisaks sellele saavad nad pidevalt suhelda, nii et toetajal on võimalik täpselt kursis olla, kuhu tema raha suunatakse ja kuidas on seis. 

Lisaks on sümpaatne see, et raha paigutatakse  erinevatesse valdkondadesse, kuhu parasjagu vajadus - haridus, hügieen, puhas vesi, tervis, elukohad. Ja Child Fund ei saada kellelegi lihtsalt  suuri toidumägesid - pigem tõstetakse inimeste teadlikkust ja aidatakse neil ise järje peale saada. 

See on ilus projekt, aga eks näis, kuidas minema hakkab. Praegu on eestlasena natuke hirm selle ees- ei tahaks ju kedagi tüütada.. aga kaotada pole midagi!

Janeli käis täna RSA ( Resposible Service of Alcohol) koolitusel ja nüüd on tal võimalus kandideerida ka baaridesse. Ilma selle tunnistuseta ei saa kuidagi alkoholiga äris töötada..

Loodame ikka hea õnne peale ja naudime kõigest hoolimata oma elu suurima rõõmuga...loodetavasti on lähipäevad meie jaoks helged. 

Luna park, lõbustuspark

St. Kilda igapühapäevane turg, kus kohalikud kunstnikud oma töid müüvad.

Siin näeb ikka igasuguseid talente..torupillimängijast pingviin..

Melbourne on meid esimeste päevadega juba täitsa ära võlunud ja tasapisi hakkame sellest linnast aina rohkem aru saama. Siiski on siin veel palju avastada- loodan, et suudame nendest paarist kuust võtta maksimumi. 

Mulle tundub, et Sydneyga võrreldes on tegemist pigem kultuuri, kunsti, spordi ja suurepärase atmosfääriga linnaga. Siin pole nii palju õhku ahmima panevaid vaateid, või siis pole me neid lihtsalt kohanud, aga siin on inspireerivaid kohti, mida avastada.

Inimesed on meeletult stiilsed ja ilusad. Tänavad on täis kohvikuid, baare ja restorane, kus melbournlased armastavad oma aega veeta. Esimesel detsembril algas siin ka suvi, nii et nüüdsest peaks kogu linn veelgi enam kihisema.

Muidu öeldakse, et tegemist on nö. nelja aastaaja linnaga, ehk siis ühe päeva jooksul tunda meeletuid ilmamuutusi. Sellest me oleme isegi aru saanud- näiteks hommik on jahe ja tuuline, ühel hetkel läheb meeletult kuumaks ja päikseliseks ning õhtul hakkab sadama.

Tööotsingutega otsustasime kohe, et ei hakka meeletult lahmima ja võtame pigem aega kohanemiseks ja ringivaatamiseks. Kui midagi konkreetset juba olemas on, annan igal juhul teada.

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis rõõmustan teid täna pigem fotodega.. 

Leidsime pargis ühe musta luige, kes küll eemalt paistis väga kaunis ja tasane, aga lähemal vaatlusel läks päris metsikuks.

Tegemist on äärmiselt rohelise ja kauni linnaga...

Hiinalinn

Teatrid on küll igal nurgal

Siinsed trammid on väga võluvad ja ajaloolise väljanägemisega. 

Tänavakunsti võib ka kõikjal näha.

Külastasin ka kohalikku katusekino, mis taasavati. See on tunduvamalt väiksem kui Tallinna oma, aga õhkkond tundus hea.

Mida kõike siit ka võimalik osta poleks?

Meie hostel..

ja õhtud on sisustatud meeldivalt..

Istusime ühel päeval Griffithi raamatukogus ja mõtlesime taaskord selle peale, mida edasi ette võtta. Helistasin Harvest Line´le, kohalikule  telefonile , mis ühendab farme ja backpackereid, ja küsisin töö kohta Victorias (maakond Lõuna- Austraalias, mille pealinn on Melbourne), aga mulle vastati, et kuna hooaegu veel pole, võtaksin uuesti ühendust jaanuaris.  Pärast seda otsustasime, et meile aitab..kuna midagi muud peale sibulakorjamise Griffithis sel hetkel pakkuda polnud, otsustasime võtta riski ja ostsime järgmiseks päevaks spontaanselt bussipiletid Melbourne´i.

Teadsin kohe, et see saab olema päris kurb lahkumine, sest hostelikaaslased on ajaga ikka uskumatult armsaks saanud. Arvasin, et kõige kurvem tuleb kindlasti teatamine meie korea toakaaslastele, aga meie suureks üllatuseks vastasid nad , et ka nemad plaanivad järgmisel päeval lahkuda. Üks  läks Sydneysse, teine tuli samuti Melbourne´i, aga ülejäänud kaks jäid veel mõneks ajaks sinna.  Kusjuures, isegi hosteli mänedžer, kes on tuntud pluhvija, ütles  et lahkume õigel ajal- tööga pole tõepoolest kiita. 

Nii tegimegi teisipäeva õhtul oma sõpradega viimased goon´id (odavad veinid) ja lubasime , et kohtume peatselt. Ilmselgelt enamikuga mitte, aga nii lahkuda on kuidagi kergem. Kell 2.15 öösel astusime Janeli ja Korea poisi Minhoga bussipeale ja lasime uutel tuultel end kaasa vedada. 

Teekond oli väga väsitav ning kestis 7-8 tundi.  Hommikul tervitas meid mõnevõrra pilvine Melbourne ja pärast bussist väljumist polnud meil järjekordselt õrna aimugi, kuhu me edasi peaks minema. Õnneks leidsime siiski pärast rongidega seiklemist oma hosteli üles ja kuuldavasti leidis ka armas Minho endale õnnelikult öömaja. 

Praegu peatume hostelis Back of Chapel, mis asub ühe põhitänava Chapel Streedi kõrval. Kesklinn on mõnevõrra eemal, aga pole viga. Pärast kogemusi Griffithis, olime me terve esimese päeva jahmunud, kui puhas saab üks koht olla. Uued inimesed, põnev suurlinn, tasuta kiire Wifi, hommikusöök (mille me täna juba maha magasime) ja suurepärane dušš (me ei peagi enam 7 minutit ootama, et vesi tööle läheks..) .Eile öösel istusime rannas ja tähistasime oma saabumist- me ei elagi enam kõrbes! 

Oleme otsustanud siia linna jääda 1.5-2 kuuks ja sellega seoses mõtlesime lisaks tööle ka korteri otsida. Tuleb odavam kui hostel ning on muidugi ka mugavam. Käisimegi täna juba kahte eluaset  vaatamas, mille omanikud otsivad endale korterikaaslaseid.  Esimene võttis  lihtsalt sõnatuks- seal elab 24-aastane hiina tüdruk, kes tundus väga armas  ning need toad olid lihtsalt suurepärased. See maja on äärmiselt moderne, puhas ja katusel avaneb lisaks suurepärasele linnapanoraamile ka võimalus nautida basseini ja jõusaali. Tasuta! Me olime väga vaimustuses ja suure tõenäosusega kolimegi teisipäeval sinna sisse! Võiksin vabalt siin linnas ka äärmiselt tagasihoidlikes tingimustes elada, aga nii head pakkumist rohkem küll ei tule ( hind on peaaegu võrreldav Griffith International Hosteliga). Teine korter oli samuti kena ja hubane, aga selle eest küsiti veidi rohkem ja seal katusel ei olnud basseini.. aga korteriomanik oli vahva mees, kellega me lobisesime päris pikalt. 

Nii me nüüd siin elamegi..üritame võimalikult kiiresti töökohad leida, et päris nälga ei jääks, ja kohandume suurlinna eluga. Hoiame teid ikka uudistega kursis ja loodetavasti postitan teile ka varsti meie uuest elukohast ja linnast pilte. 

Muide, täna oli meil siin 39 kraadi..Isegi kohalikud väidavad, et see on midagi äärmiselt ebatavalist..eriti novembris. 

Viimane pidu ja pillerkaar armsas Griffithis

Kohtumiseni, armsad sõbrad!

 Esimesed segaduses minutid uues kodulinnas