Ubud, kus ma neli päeva peatusin, on kindlasti üks neist kohtadest, kuhu enamik turiste siinolles suunduvad. See paik on kuulus joogatajate ja mediteerijate seas ning sealt leiab kultuuri, kunsti ja arvutul hulgal templeid. Koht asub Bali keskel riisi-, ja kohviistanduste vahel. Ubudis oli väga tore, aga ka veidike väsitav, sest omaette jalutada ja olla eriti ei saanud-  iga 5 meetri tagant tahtis keegi sulle taksot või massaaži pakkuda. Vähemalt sai viimase ka omalnahal esmakordselt ära proovitud ja tõesti oli väga mõnus. Kuna aga aega pole just piiramatult ja näha tahaks rohkematki, asusingi oma kobinatega eile jälle teele ja võtsin ette pika rännaku Balilt välja- imelisele Gili Trawangani saarele.

Gili saari on Indoneesias tegelikult 3- Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Nad on kõik paradiisliku väljanägemisega ja rahulikud. Esimene neist on tuntud mesinädalate sihtpunkt, teine on väga väike ja kolmas on pisut suurem ning aktiivsem. Gili Airile jõuan võib-olla kunagi hiljem, aga praegu tahaks ju lisaks puhkusele ka veidike inimesi näha, suhelda ja ehk peolegi minna.. kui pärast rannas lesimist ja snorgeldamist aega leiab... 

Ubudist siiajõudmiseks oli 2 võimalust- kiire paat (teekonna pikkus umbes 2-4 tundi) või odavam aeglane paat (kogu teekond umbes 8 tundi). Kuna minul kuskile kiiret ei olnud ja eelarve ka veidike piiratud, otsustasingi viimase variandi kasuks. 

Teele asusime bussiga hommikul kell 7 ja esmalt pidime jõudma Bali sadamasse, et sõita edasi kõrvalolevale saarele Lombokile. Olin koos viie toreda inglasega, aga nende sihtpuntkiks oli Gili Air. Igaljuhul, Lombokist tuli meile järgi buss, mis viis saare teise otsa järgmisesse sadamasse. Sõime kõhud täis ja juba järgmine hetk tirisidki mingisugused Bali mehed mind teistest eemale ja näitasid, kus minu laevake Trawangani läheb, sest edasi jätkasin oma sõitu omapäid. 

Pidime ootama, kuni piisav arv inimesi kohal on ning siis paati ronima. Märkasin, et on 2 laevukest, aga absoluutselt kõik ülejäänud valged inimesed suunati millegipärast teise. Jäin ainult mina ja kohalikud. Paat ise oli väga väike ja veidike kaldast eemal, ehk siis pidime sinna jalgupidi vees sisse ronima. Kujutage nüüd ette.. olin ainuke, kellel oli suur kohver ja lisaks veel seljakott ja käekott.. Kohver on muidugi päris raske, et seda niisama käeotsas tassida ja hoida pöidlaid, et ei tuleks mingisugust suurt lainet, mis enda ja kogu varanduse läbimärjaks teeks. Läks õnneks hästi, palusin veidike inimeste abi ja lõpuks olingi paadis. 

Saar ise tundub esmapilgul väga mõnus. Siin on kristallselge vesi ja korallid, peatänaval mitmeid restoranid, baarid ja kohvikud, lisaks on pandud mereäärde üles ekraan, kust iga õhtu saab tasuta filme vaadata. Kohalikud tahavad  suhelda, aga nad on sõbralikud ning mitte eriti tüütud. Inimestega on väga lihtne jutule saada ja kõik on suurepärane. Muide, siin pole ka ühtegi autot ega mootorsõidukit- ainult hobused ja jalgrattad. Ja minu öömajas ehk Home Stay`s jalutavad aias ringi kassid ja kanad. 

See Home Stay asub umbes 5 minuti kaugusel peatänavast, aga et kohale jõuda, peab ületama väikese tänavarägastiku. Loomulikult suutsin eile pimedas  natuke ära eksida ning küsides inimestelt abi, juhatas igaüks mind erinevasse kohta. Üks hetk olin juba päris segaduses. Tänavad ise on  väiksed, pimedad, natuke räpased ja näevad kõik minu jaoks sarnased välja. Neljandalt kohalike seltskonnalt küsides läks õnneks ja nad teadsid täpselt, kus minu otsitud sihtpunkt asub. Aga et ma sinna kindlasti kohale jõuaksin, saatsid nad oma kolm 6-9 aastast poega mulle teejuhtideks. Poisid olid imearmsad ja üllataval kombel saime me kõik jutud inglisekeeles räägitud. Inimesed on ikka tõesti abivalmid ja kenad siin. 

Viimane Ubudi päev käisin pühavee templis ehk Tampak Siringis. Usutakse, et sellel veel on tervendav ja puhastav mõju- aitab haiguste ja kõige halva vastu. Ega seal olles liiga hästi aru ei saanud, mida ma nüüd täpselt teen, sest üldiselt pidi iga kraani all käima, aga samas pidi vahepeal mõned neist vahele jätma (nägid täpselt samasugused välja). Siiski oli päris müstiline ja hea tunne. 

Mitmed kordi on inimesed soovinud minuga koos pilti teha. Ega ma siin liigapalju heledapäiseid turiste tõesti kohanud pole.

Liikusime ringi motikaga, aga õnneks mina ise seda siiski juhtima ei pidanud. 

 Teekond Ubudist Gili Trawangani. Kiire paadiga oleks saanud otse Padanbaist Gilile..aga nüüd nägin vähemalt Lomboki saart ka ja kogu reis oli põnev.

Lisaks inimestele tassiti saarele ka päris palju toiduvarusid

Meie paadike Gili Trawangani rannas

Siin saarel tänaval jalutades küsib ühe päeva jooksul vähemalt 50 inimest, et kas ma sooviks nende taksot. Kuigi peaaegu kõik neist said  vastuseks "no thanks", sattusin ma ühe mehega siiski natuke pikemalt lobisema. Asi lõppes kokkuleppega, et maksan talle väikese summa ja ta sõidutab mind järgmine päev põnevatesse kohtadesse..

Eile hommikul oligi härra Nyoman Dollar (ärinimi) rõõmsalt mu hotelli ees ja sõit võis alata. Kirjutan kõikidest kohtadest natukene fotode all, et saaksite mingisuguse pildi. Päev oli põnev, kultuurne ja nauditav, aga eks mu sõidutajale oli see ka äri ning pärast pikka päeva kergitas ta  lootusi, et äkki saab mulle mõni päev veel midagi tutvustada.. Nüüd tahaks siiski aga ise ringi vaadata.

Muidu on Bali  tuntud kui jumalate saar- siinolijad on enamasti hindud (maailma vanim religioon) ning neil on ilmselgelt väga palju erinevaid jumalaid. Saar kuulub Indoneesiale ning siin elab ligikaudu 3,5 miljonit inimest. Tegemist on loomulikult põllumajandusliku riigiga, aga samas saavad nad suure tulu ka turismilt. Suurimad põllumajanduslikud toodangud on riis, kohv, aga ka erinevad puu- ja köögiviljad. 

Seda, et elatutakse turismist, võib siin koguda igal sammul. Lisaks taksoteenusele jõuab 100 meetri raadiuses ka umbes 4 erinevat firmat mulle  massaaži pakkuda. Väga populaarne ongi kohalik Bali massaaž, mille ma kindlasti siin lähipäevadel ära proovin. Tund aega läheb maksma umbes 4-5 eurot, mis on minu arust päris mõistlik hind. 

Söömas käies ja kohaliku toiduga tutvust luues meeldib mulle alati ka värskelt pressitud puuviljamahlu proovida. Need on supermaitsvad ja loomulikult väga odavad. Söök on samuti suurepärane ja näiteks hotellis saan hommikuks tavaliselt puuviljasalati ja omleti, banaanipannkoogi või muu hea ja parema. Austraalias pakuti mõnikord minu hostelites tavaliselt ainult valget saia, moosi, võid ja odavaid kelloggseid. Piimagi pidi vahel ise muretsema. Kui üldse oli hommikusöök kaasaarvatud..

Olen siin muidu ka mõningaid videosid teinud, aga üleslaadimine pole praegusel hetkel kuigi lihtne. Sellegipoolest võite saada natuke minu hulludest naabritest aimu siit. 

Goa Gajah ehk siis Elevandikoobas. Need naisefiguurid kallavad välja pühavett, mis peaks uskujaid noorena hoidma. 

Siin koopas oli elevandikuju- kahjuks head pilti temast ei saanud. 

Kunung Gawi reljeefid. Legendiks on niisiis see, et kunagi ammu oli jumal maapeale tulnud, et võidelda uskmatutega (ehk pahadega). Selle koha peal on praegu needsamad kujud. On müsteerium, kuidas suutis inimkäsi11. sajandil midagi niivõrd keerulist luua ja seetõttu arvatakse, et ju see pidi jumala käetöö olema. 

Kohviistandus

Kohviistanduses. Need siin on niiöelda Lawaki kohvioad.  mis saadakse  rebasemoodi elukate väljaheidetest. Nimelt söövad need loomad kindlaid marju ja siis tulebki nende kõhust välja justkui kobar ubasid. Need pestakse  puhtaks, röstitakse, purustatakse ja lõppproduktiks on maailmakuulus ja väidetavalt parim kohv. Ma ise seda seekord proovida ei jõudnud, sest ..

...mulle toodi ette 11 erinevat kohvi- ja teesorti, mida mul oli au maitsta...

Kosutav kookos

Kintamani vulkaan

Riisiistandus

Kohalik neiu uusi taimeskulptuure välja panemas

Ja nüüd minu lemmikud- pärdikud.. nad on superarmsad, aga samas võivad ka päris ülbed olla. Vahel tulevad kotti sikutama, tahavad meie hommikusöögi ära süüa või vaatavad otsa ja krigistavad hambaid. Üldjuhul on neid aga siiski tore vaadata.. süües hommikusööki saab jälgida näiteks kümne ahvi võidujooksu vastasmaja katusel .. ma leian, et see on äärmiselt eksootiline..

Ahvipoiss oli kellegi joogi ära näpanud

Üks ahvipärdik ronis pähe

Ahvide surnuaed

Templikuningas

Nagu ma oma eilses postituses prognoosisin, siis igav siin Aasias küll ei hakka. Juba esimese päevaga on kogunenud nii palju muljeid, et kui ma oma postitust edasi lükkaks, ei jõuaks järgmine kord kõike äragi rääkida.

Kui ma täna hommikul silmad avasin ja peeglisse vaatasin, pidin šoki saama- üks silm oli täiesti üles paistetanud ja silmapõletik on küll viimane asi, millega oma Balis olekut alustada. Õnneks leidsin kotipõhjast silmatilgad, panin prillid ette ja hakkasin pihta oma siinoleku tõenäoliselt tüütuima asjaga- Tai viisaga. Eestlased saavad nimelt sealselt piirilt kõigest 15- päeva viisat taotleda ning kuna ma Sydney saatkonda ei jõudnud, et pikemat dokumenti vormistada, jäigi võimaluseks seesama protseduur Balis korda ajada. Tahtsin sellega võimalikult ruttu alustada, et kivi südamelt langeks ja korralik puhkus peale hakkaks.

Õnneks sai sellega pärast pikka linnapeal seiklemist ühelepoole ning pärast mõningaid päevi saaksin juba oma dokumendile järele minna. Ja silmaga läks vist ka õnneks.. 

Alguses tabas mind mingilmääral ka kultuurišokk, kuna mitte keegi ei paistnud inglise keelt rääkivat. Lisaks on pealinn Denpasar suhteliselt pommiauk, turistid sinna ei lähe ja kuna ainsad valged inimesed, keda ma seal kohtasin, olid hallipäine vanadaam oma mehega, siis olid kohalikud minu sealviibimisest vägagi vaimustunud. Igaüks tahtis  jutustada, iga kolmas auto lasi signaali, poisiklutid vilistasid ja huilgasid. Ma pole vist kunagi nii palju tähelepanu saanud ja see oli veidike tüütu, aga eks inimene ju harjub. Turismipiirkondades see nii päris ei ole. 

Keskpäeval otsustasin, et võiksin liikuda Ubud´i, mis on Bali kultuurilinn. Jõudsin vaevalt Denpasari hotellist välja astuda, kui juba jäi üks auto peatuma ja tahtis mind ära visata. Nii need asjad siin käivad. Kuna see autobuss oli  kulunud, uks ei käinud kinni ja juht inglise keelt ei rääkinud, olin natuke pabinas ja tuletasin  peas juba enesekaitselööke meelde, aga õnneks läks kõik jällegi hästi ja inimesed on siin üldjuhul siiski toredad ega ürita vaeseid turiste tappa..loodetavasti. 

Siiajõudes mul öömaja polnud, aga autost välja astudes, tuli kohe üks noormees entusiastlikult juurde ja palus, et ma tema hotelli tuleksin. Siin hakataksegi niiviisi tänaval pakkuma ja seejärel peab nendega veidike kauplema ning ongi asi lahendatud. Öömaja leidsin kiiresti ja muretult.

On muidugi suur rõõm  Austraaliast Aasiasse tulla, sest hindade vahe on  meeletu. Olgugi, et Bali on tegelikult ilmselt üks Kagu-Aasia kallimaid riike, on elu ikkagi odav. Eriti just riided, asjad ja toit. Eks nad üritavad siin turiste nöörida, aga siis peab kauplema ja üldjuhul saab riideid 1-5 dollari/euro eest ja kui õigeid söögikohti otsida, saab ka väga odavalt ja nauditavalt hakkama.  Mulle tundub, et supermarketist erinevate koostisosade ostmine ja hotellis vaaritamine on siinolles mõttetu- naudin pigem suurepärast ja rahakotisõbralikku Aasia kööki.

Enamik raha läheb transpordi ja hotellide peale. Öömajad pole nii odavad kui näiteks Tais, aga Austraaliaga võrreldes leiab siiski backpackeri-sõbralikke hindu.   Ja taksojuhtidega peab ka veidike vaidlema, sest väidetavalt on neil bensiinihinnad tõusnud, aga samas..riiki tahaks ju näha ja ärakasutada ennast ka ei sooviks lasta..

Siin olles ei tohi mitte mingil juhul kraanivett juua. Mulle räägiti juba varem õuduslugusid haigusest nimega "Bali belly" . Loodan väga, et ma oma hajameelsuses ennast proovile ei pane. Täna juba suutsin kohvikus jäätee tellida, mille sees olid suured kraanivee kuubikud. Nad vahetasid selle õnneks nurisemata välja.

Muidu elan spontaanselt ja loodan, et kõik voolab omasoodu parimas taktis. Usun, et need kuus nädalat saavad äärmiselt lõbusad, huvitavad ja harivad olema ning ma naudin seda kõike suurima hea meelega. 

Minu esimese hotelli reeglid.. tundub väga omapärane inglisekeele grammatika.. 

..aga vähemalt tuletasid kraanid kodu meelde.. 

Teede olukord on siin ka põnev. Need katkised kiviplokid muide liiguvad ja kogu aeg peab olema tähelepanelik, et kuskile auku ei kukuks.. eriti ohtlik on pimedas.

Kõik sõidavad  ringi motikatega. Kuna liikluskultuur on siin hullumeelne, siis mina sellega üksi sõita ei julge.  Samas tegi täna Tai konsul mulle sõidu saatkonnast hotelli passile järele ja õnneks jäime täitsa ellu. 

Kohalikud lapsed

Pealinn Denpasaris on kuuajane kunstifestival. Erinevad Bali piirkonnad on valmistanud etteasteid ning müüvad oma kaupa. Väga huvitav õhkkond ja kui ma mingil päeval sinna tagasin satun, tahaksin kindlasti ka õhtust programmi näha.

Järgmised esinejad oma etteastet ootamas. 

Bali tänavatel võib näha loendamatult palju skulptuure

Kunstnik oma teost maalimas

Elan Ubudis nö Ahvimetsa kõrval. Täna istusin kivi peal ja mõtlesin oma mõtteid, kui järsku tundsin, et keegi sakutab mu kotti.. see ei olnud sugugi mingisugune vargapoiss, vaid päris elus ahvipärdik. Nad on nii julged ja tulevad väga lähedale. Päris esimene kokkupuude oli  hotellis, kui vaatasin ühel hetkel üles ja nägin, et ahv jalutab katusel.. see on lihtsalt nii sürreaalne ja lahe. 

Iga maja ja poekese ees on sellised taimemeisterdused. Kuulsin, et balilased usuvad, et need toovad edu ja õnne. Iga hommik ja pärastlõuna vahetavad nad kujukesed uute ja värskete vastu.