Pärast nädalavahetust Surfers Paradises , liikusin edasi Brisbane´i- Queenslandi 1.6 miljoni elanikuga pealinna. Tegelikult olin ma ju siin ühe päeva siin ka juba varem veetnud,  aga ega  siis mingisugust pilti ette ei saanud. Ausalt öeldes olin esialgu veidike skeptiline, et ehk on tegemist vaid Sydney ja Melbourne´i väiksema koopiaga, aga  loomulikult olin oma arvamusega taaskord puusse pannud ja tegemist on väga armsa linnaga, kust võib leida äärmiselt kauneid kohti.

Põhiliselt olengi siin niisama ringi seigelnud ja suurlinna elu nautinud: käinud muuseumis, galeriis, rannas , shopanud ja jalutanud. Ükspäev  kesklinnas liikudes põrkasin juhuslikult  kokku  poisiga, kellega me pool aastat tagasi Griffithis elasime. Hiljem veetsime  veel kaks õhtut koos ja nii tore oli vanu aegu meenutada ning odavat gooni juua. Julian sattus muide mõni aeg tagasi taaskord Griffithisse ja rääkis, et päris paljud meie omadest on siiani seal. Täitsa uskumatu-  pool aastat Griffithi International Hostelis veeta..  Muide, noored elavad nüüd uues majas  ja ühest tüdrukust on näiteks hosteli manager saanud. Ja paljud teevad ikka veel De Suckeringi..  (minu elust seal võite lugeda oktoober-detsember postitustest)

Eile tegin ühe kultuurse päeva- käisin muuseumites ja kunstigaleriis. Ühe hollandi kunstniku maali ees sattun aga lobisema  ca 60-70 aastase mehega. Poleks elusees osanud arvata, et see lõppeb sellega, et lähme pärast veel koos kohvi jooma ja hiljem hiina toitu sööma.. Ta oli Brisbanes paariks päevaks pärast Indoneesia sukeldumisreisi ja tegelikult on ta ajaloolane, kes oli õppejõud Bostoni ülikoolis ja töötab nüüd USA valitsuse arhiivis. Meil oli kuidagi nii põnev üksteise erinevatest eludest kuulda ja ta suutis mind väga inspireerida. See kõik võib kõlada veidralt ja ebaeestlaslikult, aga siin on see tavaline, et juhuslikud inimesed teineteisega rääkima hakkavad ja kõik niimoodi lõppeb. Pärast neid tunde aga astutakse taaskord erinevaid teid ega kohtuta enam tõenäoliselt iialgi. Mõlemad on aga sellest vestlusest midagi olulist juurde saanud.

Olen siin vahepeal ka  mitmete backpackerite ja reisijatega rääkinud ning seegi on mõtlema pannud. Enamik, kes on siin sama kaua olnud kui mina, on ääretult palju Austraalias ringi reisinud, minimaalselt töötanud ning elu nautinud. Nad ei ole pidanud raha pärast muretsema, sest nad on tulnud heaoluühiskonnast ning juba siia saabudes omanud kopsakat dollarimäge. Nende jaoks käib see kõik väga lihtsalt. Minu Austraalia poolaasta kohta küsides, räägin ma neile De Suckeringist, 45-kraadise kuumusega aprikooside korjamisest, telgis elamisest ja 2.5 kuusest tomatipakkimisest.  Selle peale teevad nad suured silmad ja küsivad: " Issand, kas see raske ei ole???" No muidugi pole see olnud meelakkumine- me oleme Janeliga läbi tule ja vee käinud, aga samas ei vahetaks ma seda kõike mitte millegi vastu. Ma olen saanud farmitööga parimad sõbrad, meeletud kogemused ja hindamatud õppetunnid. Enamik backpackereid ei oskaks sellisest elust undki näha, aga sellepärast ongi huvitav neid erinevaid muljeid jagada.

Homme on aga aeg jälle oma kobinad kohvrisse suruda ja võtta edasi järgmine retk kohta, mis on kusjuures üks selle mandri ilusamaid.. ma olen  taaskord väga põnevil!

Brisbane´i Southbank ehk jõe lõunakallas, mis on ühtlasi ka ilusaim koht linnas

Kuna õiget mereranda Brisbanes pole, on keset linna loodud selline laguun, kus inimestele väga käia meeldib.

Väga kummaline ja armas oli näha Tallinna raamatut teiste turismiraamatute vahel. Tegemist oli kusjuures väga väikse poega.

Olen vist unustanud mainida, et Austraalia on ehtne sushiparadiis. Seda müüakse igalpool ja see on kõige muuga võrreldes äärmiselt odav, nii et lõpuks ometi saan ma oma lemmiktoitu nautida suuremates linnades nii palju kui tahan. 

Käisin Performing Arts Centeris vaatamas äärmiselt põnevat näitust Hollywoodi ja Broadway kostüümidest. Seal olid riided, mida on kandnud näiteks Robbin Williams, Julia Andrews, Eddie Murphy ja teised.

Art Gallerys sai lisaks kõigele muule näha näiteks ka Picassot.

Sellised nahkhiired lendavad siin pidevalt peakohal.

Botaanikaaed

Väike ussike, kes tundus mulle millegipärast huvipakkuv- tal oli pikast kehast hoolimata vaid kaks jalga ees ja kaks taga ning ta liikumine oli seetõttu väga veider.

Koaaladelinn

Viimasel õhtul enne Surfers Paradise´i sõitmist, sain teada hea uudise- Janeli ja Will teevad õunakorjamisse väikese pausi ja tulevad farmist minuga  nädalavahetust veetma. See tegi tuju kohe heaks- üle pika aja sai lõpuks ometi oma parimat sõpra kallistada ja vanu häid nalju teha..ja kõik oli ikka nii endine. 

Üldiselt on Surfers Paradise populaarne turismipiirkond Gold Coasti (kullaranniku) piirkonnas. Nagu nimigi ütleb on see eriti hea surfiharrastajatele. Ütlen etteruttavalt ära, et mina kahjuks nende kahe päeva jooksul laua peale ei jõudnud, sest aeg läks jube ruttu ja teha oli palju. 

Esimesel päeval, kui nad koos mõningate teiste eestlastega Stanthorpest saabusid (seal külakeses ongi enamik farmitöölisi meie kodumaalt ning ajapikk on isegi Will juba mõningad keeleoskused omandanud), otsustasime randa minna ilusat ilma nautima. Lained olid päris metsikud ja tahtsid vägisi kaasa kiskuda, aga mõnus oli. Õhtul tegime  piduliku õhtusöögi itaalia restoranis ning nautisime hõrgutavaid toite ja suurepärast veini. See oli hea vaheldus harjumuspärasele farmerielule. Oleks võinud minna ka kullaranniku paljukiidetud ööelu nautima, aga otsustasime selle vahele jätta, sest järgmine päev tõotas tulla tegus.

Pühapäeva veetsimegi Austraalia suurimas lõbustuspargis Dreamworld. Enne kohalejõudmist oli meel juba päris ärev ja me kõik tundsime ennast nagu 13-aastased elevil lapsed. Saime ikka päris hea adrenaliinilaksu. Aga lisaks kõigele  on Dreamworldis ka tasemel loomapark, ehk siis lõpuks ometi saime kallistada ja patsustada kängurusi ning teha pai imearmsale koaalabeebile. Tegelikult on seal ka bengaalitiigrid, aga kui me vahetult enne sulgemist neid vaatama tahtsime minna, läks tormiks ja loomi enam külastajatele ei näidatud. 

Minu asukoht kaardil

Mõned pildid ka siis lemmikutest atraktsioonidest, mis võtsid seest ikka päris õõnsaks.

Selle torniga oli kaks võimalust. Vasakult poolt sai tunda vabalangemist ja paremalt poolt selg ees üles lendamist.. Väga võimsad olid need.

Janeli leidsis endale kena karlsoni mütsikese

Janeli rahulikult keset teed jalutamas

Janeli üritas Shrekiga poseerida, aga pildi tegemise hetkel otsustas Will ligihiilida ja ehmatada..

Maailma kõige veidram olevus vist.. Pea oleks nagu linnumoodi (see imelik asi seal peaotsas väljaarvatud), aga keha nagu imetajal

Ja nüüd algab kängurushow

See on veidike veider.. ma üritasin vist känguru järgi teha, aga teda see väga naerma ei ajanud..

Võrdlesime käppasid

Üheaastane koaalabeebi

Pärast paari klõpsatust, hakkas nägu uniseks minema..aga nad ju magavad keskmiselt 20 tundi ööpäevas

Päeva lõpuks läks ilm päris tormiseks, aga õnneks see meid ei seganud..

Kaks ja pool päeva Byron Bays on lennanud linnutiivul ja olen selle lühikese ajaga kogenud ja teinud juba üpris palju. Üldiselt on see külake Austraalia idapoolseim ja tuntud just oma surfajate, tuletorni ja mõnusa atmosfääri tõttu. Mulle avaldas see igaljuhul suurt muljet ja ma tundsin siin ennast väga mugavalt. 

Eile tegin teoks oma kauaaegse unistuse ja käisin esimest korda surfitunnis. Tegemist oli Black Dog kooliga ja kuna meie grupi neljast liikmest kaks olid varem juba sellega tegelenud,  pühendus treener põhiliselt minule ja ühele rootslasele, kes nägi välja nagu Mikael Blomkvist Stieg Larssoni triloogiast (üllataval kombel oli isegi nimi sama). Ma olin alguses natuke pabinas, et olen kindlasti täielik katastroof, aga tegelikult polnudki hullu. Suutsin isegi püsti seista ja seda kõike väga nautida. Äärmselt huvitav oli ka see, et minu kõrval nautis laineid laulja Jack Johnson oma perega. Treener märkas teda kohe ja oli eriti ekstaasis, aga tegelikult pidi Jack Byroni rannas püsikülaline olema. Igaljuhul, ma loodan võtta millalgi veel tunde või proovida midagi omal käel, sest see oli tõesti suurepärane.

Täna aga istusin koos teiste Byron Bay backpackeritega hipibussi peale ja põrutasin Austraalia hipipealinna Nimbinisse. See on ainuke koht siin mandril, kus kanepitarbimist tolereeritakse ja seda võib tajuda absoluutselt igal sammul. Juba esimese kümne minuti jooksul astus mu juurde vähemalt kaks inimest ja küsis, et äkki sooviksin ehk midagi osta.. Ega võimalust ei saa käest lasta ja lõpuks proovisin uudishimust ühte huvitavat küpsist. Kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et ega see väga ei mõjunud. 

Tagasi jõudes võtsin sammu kuulsa Byron Bay tuletorni juurde- 3.7 kilomeetrit mööda treppe ja mägesid Austraalia idatippu. Samas oli seal väga palju tervisesportlasi ja nende jooksmist nähes tundsin ma ennast tegelasena saatest "Kaalust alla", kellele võib Toompea trepist üles minemine terve elu maksma minna. Ühesõnaga, oli päris väsitav, aga kogu tee oli täis maalilisi vaateid ookeanile ja rannajoonele ning kuulub kohe kindlasti pärast Sydney botaanikaaia parki auväärsele teisele kohale minu kaunite jalutuskäikude edetabelis. 

Kuna tegemist on ka minu esimese peatuspaigana üksi reisides, võin öelda, et vähemalt esialgu on täitsa tore. Väga lihtne on inimestega tutvuda, eriti hostelites. 

Homme aga hakkan põhja poole liikuma ning ees ootab uus koht- Surfers Paradise!

Et te mõistaksite, kus ma siis paiknen..suund üles!

Byronis on tänavad muusikuid täis ja see loob väga mõnusa atmosfääri..

Leidsin sellise postkaardi.. kahjuks on Eesti olemasolu kunstnikul ununenud..

Kaunis jalutuskäik tuletornini

Leidsin Lighthouse´i kõrvalt eestlased. Naljakas on see, et nad kõik teavad mu kooliõdesid, kes olid Austraalias ning see neiu pildil töötas ka koos Janeli ja Williga Stanthorpes.. Väike Eesti suutis mind taaskord üllatada..

Teel Nimbinisse käisime ka koske nimega Killen Falls vaatamas

Meie hipibuss

Tänavapilt

Nimbini muuseum

Tagasitulles istus minu kõrval hipikoer