Veel üks nädalake on ühelepoole veerenud ja suurema osa sellest veetsin ma taaskord tomatite maailmas. Samas on viimased päevad tunduvalt lihtsamad olnud, sest ühes farmis on hooaeg läbi saanud ja seetõttu oli tomateid vähem ja tööpäevad lühikesed. Lisaks sellele oli laupäeval ka austraallaste suur tähtpäev Australia Day, mil kõik rihma veelgi lõdvemaks lasid ja pidu pidasid. Mina seda õhtut niivõrd nautida ei osanud, sest paratamatult läksid mõtted ikka ja jälle selle peale, mis täpselt samal hetkel Eestis aset leiab, aga nüüd on rõõmus tuju õnneks tagasi.

Pühapäev oli paljudel meist vaba päev ja selle saatsime mööda karavanpargis, kus toimus spordipäev. Tegelikult nautisin rohkem basseini, BBQ-d ja sõpru ja oli päris hea vaheldus.

Suur uudis on ka see, et lõpuks ometi sai ka Janeli endale normaalse töö. Ta pakendab nüüd virsikuid ja saab tunda pikkade tööpäevade ja stabiilse sissetuleku rõõme. Mul on superhea meel!

Tervitused siit Austraaliast!

Mul on jäänud mulje, et kuna viimased postitused on olnud tulvil emotsioone, siis arvavad väga mitmed, et mu elu on siin muserdav ja mitte miski ei suju. Tegelikult pole selles osas hullu midagi- mul on parim töö, mida siin saada võib, ja mu hostelikaaslased on toredad. Viimasel ajal on tomatipakkimises olnud atmosfäär sõbralik ning meeldiv ja ma teen seda kõike selle nimel, et mõne aja pärast oleks võimalus ringi reisida ja elu nautida. Nagu aru oleme saanud, siis puu otsas siin küll raha ei kasva.

Paraku jõudsid minu kõrvu paari päeva eest kohutavad uudised. Täiesti ootamatult on igavesse unne uinunud minu jaoks üks olulisemaid inimesi, kallis Aime Lutsar. Kui küsitakse, kellega tegu, siis on seda väga keeruline seletada. Ta oli mu suurimaid mõjutajaid ja suurim õpetaja, aga lisaks teatrile õpetas ta mind ka inimesena meeletult.  Ma ei kujuta ette, kes või mis ma oleksin, kui ma 9 aasta eest Salme Kultuurikeskuse uksest sisse poleks astunud.

See, et ta 18. jaanuaril taevastele lavalaudadele lahkus, tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Tema haigust ei olnud võimalik kuskilt läbi näha.  Ma ei ole oma elu veel õnneks siiani kedagi kaotanud ja  ei mäleta, et minu elus oleks olnud keerulisemaid päevi kui viimased. Õnneks ei pea ma tegevusetult passima ja kuigi tööl on raske, üritan seda võtta kui tomatiteraapiat või midagi.

Järgmisel laupäeval süütan küünla ja loodan, et aeg parandab kõik haavad ja muudab olnu mingiski mõttes vastuvõetavaks. Kõige raskemaks teeb olukorra see, et pean viibima sellisel hetkel teisel pool maailma ja ei saa olla koos oma teise pere ja lapsepõlve osa,  kalli Salme Teatriga, kes on minu ellu rohkem päikest toonud kui miski muu. Nüüd on see aga kõik kadunud.. 

Oleks veel palju öelda, aga kuna tegemist on reisiblogiga, üritan olukorda Austraalialainel hoida.

Olge vaprad ja hinnake olemasolevat!

Siit aga tulevad pildid meie viimastest päevadest.

Õhtune BBQ pidu.

Meie tahvel, kust saame igal õhtul lugeda, mis kell ja kus järgmisel päeval töö ootab. Meie CPA (tomatite) list on väga lühikeseks jäänud aga viimastel päevadel kedagi vallandatud enam pole. Paljud teised käisid tomateid korjamas, aga see on tunduvamalt raskem ja palk on ligikaudu 10 kaudu väiksem. Nagu mu isa ütles- pikad ja valged korjavad, väiksed ja pilud pakivad (mina). Mulle meeldib ka see, et alustame üldjoontes inimlikul kellaajal.. (lõpetamise kohta ei saa sama öelda). 

Meie seltskond bussis tööle kimamas. 

Õnnestus ka sees mõned pildid teha. 

Rubbish!

Ja siit need tuhanded tomatid supermarketite lettidele jõuavad.. 

Kuna arvutikasutamine on Wifi puudumise ja pikkade tööpäevade tõttu piiratud ja praegusel hetkel sain võimaluse tulla raamatukokku, siis olenemata piltide puudumisest, mõtlesin teid siiski natukene kurssi viia, mis siin  täpselt toimub.

Põhimõtteliselt on esimene töönädal tomatipakkimises ühelpool ja sellega peaks ka meie prooviaeg läbi olema, ( kindel olla ei saa kunagi). Meie hostelist alustas selle tööga 11 tüdrukut, praegu on alles kahjuks vaid 6. Nii Janeli kui ka teised sõbrad lasti kummalistel põhjustel lahti, aga mingisugusel veidral kombel tundub, et siiamaani olen mina nendele aasia standaritele enamvähem vastanud. Viimastel päevadel on supervisorid lausa enda kohta ekstreemselt sõbralikult käitunud ja isegi naeratama õppinud.

Tegelikult on natuke juba naeruväärne, kuidas igal õhtul enne koju minekut tuleb ülevaataja Vivian ühe(või mitme) meie grupi tüdruku juurde ja ütleb, et homme teda enam tagasi ei oodata. Tundub nagu üritataks meist üks haaval lahti saada, et meie asemele värvata taiwanlasi, kellele kuuldavasti makstakse tunnis kolmandiku võrra vähem ja kes saavad ümbrikupalka. Viimaste juttude põhjal on lausa kuulda, et pilukast supervisor on Taiwani grupi contractor, ehk siis saab nende palgast osa endale. Põhiline on see, et meie selja taga käib suur sahker-mahker ja iga päev võib saada kellegi jaoks viimaseks.

Loodan siiski südamest, et olenemata sellest, et kogu töögrupi peale on jäänud saja aasialase kõrval 5 euroopa tüdrukut, suudan ma siiski seal mõned kuud vastu pidada. Viimastel päevadel on  atmosfäär tunduvalt parem olnud ja tegelikult on töö hea, olenemata sellest, et ma pean olema kiire nagu välk. Samas töötame 7 päeva nädalas (vabu päevi on õnneks siiski võimalik küsida) ja vähemalt kümme tundi päevas. Eile pärast 13 tundi, kui tomatite lõppu ikka veel ei paistnud, tundus muidugi, et ma olin nende usinate aasialaste kõrval ainus, kes ohkis ja (salaja) hädaldas. Teiste jaoks oli see nagu maailma normaalseim asi ja nad väitsid , et see on alles hooaja algus, küll varsti läheb kiireks.. KIIREKS?!  Eks sellistel hetkel tuleb enda seest lihtsalt see väike hiinlane üles otsida ja loota, et inimene harjub kõigega..

Õnneks meil on vähemalt oma hosteli väike grupike alles, kellega me neid tundeid jagame. Iga õhtu oleme nagu  tomatipead, kes reaalsest elust midagi aru ei saa, ja viskame nalju teemal TOMAT.. Täitsa kohutav ikka, aga samas jube naljakas ka , kuhu see eluke viia võib.

Iga päev võib olla viimane, aga  annan endast parima, et seal vastu pidada ja oma käbarad kiiresti käima sundida. Lihtsalt tundub, et mõni aeg peavad nüüd isiklik elu ja seiklused ootama.. aga selle kõige nimel ma ju seal rabangi.

Mis armsasse Janelisse puutub, siis tema saab endale loodetavasti kohe-kohe uue töö..loodetavasti ka pakkimise, sest kõigest olenemata on see korjamisest siiski parem.

Ruttu-ruttu koledad tomatid välja..

Millised imelised Rooma tomatid.. 

(Need pildid on võetud Googlest seekord)

Viimastel päevadel aprikoose ja virsikuid korjates mõistsime mõlemad, et midagi nii rasket ei mäletagi, et oleks kunagi teinud. Õues oli järjepidevalt keskmiselt 40 kraadi ja sellise ilmaga redeliga turnimine ja paarikümnekilose koti vedamine on ikka midagi enneolematut...

Eriti keeruliseks tegi selle veel see, et teadsime kogu aeg, et kohe-kohe peaks algama kauaoodatud tomatite pakkimine.. suurepärane töö, hea raha, õhukonditsioneer.. kõlas nagu paradiis.. nüüd tahakski teile hirmsasti kirjutada, kui rahul me oma uue tööga oleme ja kui väga me seda armastame, aga....

on ju teada, et iga farmitöö on raske, olgu ta siis korjamine või pakkimine. Järjekordselt oleme samas seisus, kus peame väikeste hiinlastega võidu oma nobedaid näppe demonstreerima ja koledaid tomateid valguskiirusel välja sorteerima. Võrreldes Cherry Kingiga on üheks vaheks see, et nüüd on meie töö natukenegi vaheldusrikkam- oleme sorteerijate asemel pakkijad ja lisaks koledate ämbrisseviskamise peame me nüüd ka pakkima- kontrollima, millal on kastis piisav hulk kilogramme, seejärel lükkama selle eemale ja uue ette tõstma.. Milline vaheldusrikkus! Jah..on teada, et töö on nüri ja ega tegelikult selle ei kurdakski, , aga tõeliseks pinnaks pe*es on meie uued supervisorid ehk ülevaatajad..

nendeks on kaks pöidlapikkust naist - üks on pilukas ja teine on lihtsalt hirmus nõid. Nad on endale välja valinud mõned inimesed, keda nad siis rõõmuga päevast-päeva kotivad- küll viskab sihtmärk ära ilusad tomatid, kord jätab koledad alles, küll töötab liiga aeglaselt, kord kannab lühikesi pükse, küll....peab ka mainima, et oleme sattunud töökeskonda, kus vähemalt 90 protsenti töötajatest on aasiast. Ükskõik kui aeglaselt nad ka ei töötaks, ei tee nemad kunagi midagi valesti. Ma ei ole absoluutselt rassistlik inimene, aga seal töökohal on küll blondid silmad ja heledad juuksed kurjast. Lisaks korrutatakse meile kõigile päevast päeva, et kui me ei tööta oma teisel tööpäeval nagu masinad, ei oodata meid järgmisel päeval enam tagasi, sest pärast meid on veel 200 inimest, kes seda tööd endale tahaks ja kes rõõmuga järjekorras ootavad.

Tipppunktiks oli muidugi tööpäeva lõpp, kui kuulsin, et kolm tüdrukut olidki juba kinga saanud.. kaasaarvatud Janeli!!!! Lisaks talle veel üks teine blond eesti tüdruk ja üks  kanadalane.. õnneks saime me ääri-veeri Janelile ja kanadalasele veel ühe võimaluse, eks näis, mis saab.. me kõik oleme esimese nädala niiöelda prooviajal ja selle ajal võivad nad meid vabalt kurat-teab-mille-pärast lahti lasta. See, miks nendele kolmele tüdrukule nii tehti, on siiani arusaamatu.. ilmselt neil olid liiga suured silmad ja nad olid liiga pikad ja ilusad.

Nüüd peab ainult hinge kinni hoidma, et me selle esimese nädala vastu peaks, sest režiim on seal küll nagu Hitleri Saksamaal. Vahel  tundub, et kui  väiksele inimesele suur võim kätte antakse, siis muutub ta täielikuks nõiaks ja hakkab seda positsiooni suurima mõnuga ära kasutama. Võiks ju aru saada, et sisseelamine võtabki natukene aega ja keegi pole mingisugune sündinud tomatiteadlane, kes ütleb sekundi murdosaga ära, milline kümnest tomatist on täielikult "sunburnt" ja milline piisavalt normaalne, et see kasti pakkida. Töötempo on muidugi  ääretult kiire ja mingisuguseks uimerdamiseks ja mõtlemiseks seal aega ei jää.

Vot nii on hetkel lood siinpool sood.. loodan, et järgmine kord saan teile ka natuke mõningaid pilte pakkuda (mitte küll tööst paraku)  ja kinnitada, et pidasime suurima rõõmuga oma prooviaja vastu ja meie asemele ei värvatud kahte uut väikest töökast hiinlast...

Tegelikult võiksin ma teile muidugi ka kirjutada ja luuletada, kui ilus ja pilvitu meie austraalia elu on, aga arvan jätkuvalt, et parem on olla aus...

 Kõigepealt ütleksin kõigile, et ilusat uut aastat. Uued algused on alati motiveerivad- on aeg jätta halb selja taha ja teha järgmisest aastast midagi veelgi enneolematumat. Minu jaoks oli 2012. kokkuvõttes vist elu kõige keerulisem- oli tagasilööke ja pettumusi, aga samas ka kõige enam rõõmu. Unistage suurelt ja sirutage oma tiibu! Meie ümber on rohkem võimalusi kui kunagi varem ja kui te nende ahvatluste maitse suhu saate, siis ei peata  enam miski. Astuge oma kastist välja- tõeline elu algab pärast mugavustsooni. Ja nagu kõlab mu uus lemmikmõte- ainult julged inimesed saavad olla õnnelikud.

Meie võtsime oma aasta vastu Melbourne´s. Kuna olime hosteli juba kuu aega tagasi entusiastlikult ära broneerinud, korjasime raskest seisust hoolimata oma rahakotivahelt kopikad kokku ja kimasime tasuta bussiga suurlinna. Jah, just.. 31-sel detsembril läks meie oma väiksest Tatura linnakesest  tasuta transport otse Melbourne`i südamesse. Seda võimalust ei saanud  kasutamata jätta.. lisaks meile tuli kohale ka karvanpargi gäng  ja nendega me suures osas oma aasta vastu võtsimegi.

Ilutulestikuks panime oma koolipuhvetis õpitud trügimismeetodid tööle ja jalutasime otse kõige paremasse vaatluskohta jõe äärde. Ometi peab tunnistama, et kaua oodatud valgusshow oli üllatavalt lahja- ei jõudnud veel normaalselt uut aastatki soovida, kui oli juba läbi. Samas Sydneys oli loomulikult imeline olnud- osad sõbrad olid juba hommikul kella seitmest järjekorras, et südaööks ikka Royal Botanic Gardenis endale koht kindlustada.

Olid väga toredad päevad, aga Tatura hostelisse tagasi jõudes lõi reaalsus jälle nuiaga pähe. Kuigi tomatipakkimist lubati meile kõigile juba 27-ndast detsembrist, pole sellest ikka veel kippu ega kõppu. Kuuldavasti on uus tähtaeg nädalalõpp, sest tomatid pole veel ikka piisavalt valmis. Me oleme jälle täpselt samas seisus nagu Cherry Kingi aegadel, ainuke vahe on see, et nüüd ootame kirsside asemel tomateid.

Irooniline on muidugi ka see, kuidas ma eelmises postituses rõõmsalt mainisin, et aprikoosid on meie jaoks minevik. Juba paar päeva hiljem olime mitte kuigi entusiastlikult tagasi põllul ja üritasime oma bin´e täis saada. Lisaks õnnestus mul ka redeliga pikali lennata,aga noh..oli ju teada, et üks kord peab see juhtuma. Õnneks oli tegemist õnneliku õnnetusega, aga pärast seda tundusid kõrvalfarmis olevad lehmad ja maasikataimed palju toredamad, kui need tobedad aprikoosid.  Lisaks on meil siin praegu kuumalaine ja igal päeval rabame tööd teha umbes 40 kraadiga.. paari päeva pärast pidi lausa 47 kraadi tulema (see ei ole kirjaviga) ! Saaks juba sinna külma pakkimismajja..

Muide, kuigi me oleme oma reisi jooksul kohanud igasuguseid sulelisi ja karvaseid, on nüüdsest esikohale platseerunud üks noormees meie praegusest hostelist. Meie kutsume teda Teiseks Arnoldiks, sest ta on kangesti ühe kummalise eestimaa meelelahutaja moodi..Ta on vaimselt ebastabiilne ja mõned päevad tagasi oli ta oma toakaaslastelt ca 500 dollarit  varastanud. Pärast seda löödi ta hostelist välja, aga teda ennast see ei morjendanud..ta tuli tagasi. Astus aga sisse ja hakkas endale köögis kohvi keetma. Sissesaamiseks kasutas ta  aknaid ja ronis katusel. Eile südaöösel oli ta taaskord platsis. Ärkasin selle peale, et minu toakaaslane  oli teda aknakaudu näinud ja pärast seda oli terve hostel üleval ja hirmul.Keegi ei teadnud, kus ta täpselt on, aga oli kindel, et ta võib olla kelle iganes akna taga ja sissesaamiseks ta vahendeid väga ei vali. Hommikul selgus, et ta oli ka meie bussi kividega kriipinud ja sada imet teinud. Kolmandat korda helistati temaga seoses politseile ja öösel pandi ta Melbourne´i rongi peale.. loodetavasti.. samas võib ta üks hetk jälle platsis olla.

Õhtuks valmis..

Sellised papagoid jalutavad siin igalpool ringi ja söövad kusjuures ka meie aprikoose.

1. jaanuari hommikune meditatsioon. 

Mõnus sushi ja Griffithi sõbra Minho sünnipäev

Luna Park e. Melbourne lõbustuspark

St. Kilda rand

2013. aasta esimesel päeval käisime St. Kilda rannas minipingviine vaatamas. Nad tulevad sinna igal õhtul ja alati on kohal metsikult inimesi, kes neid näha soovivad. Pidime tegelikult minema ju Phillip Islandile  neid vaatama, aga nüüd nägime nad ära hoopis Melbournes.

Kahjuks jõuavad pingviinikesed kohale alles siis, kui juba täiesti pime on.